Müürileht

Eesti riigi turvalisus ja majanduslik heaolu sõltuvad suuresti rahvusvahelisest koostööst ning teistest liberaalseid ning demokraatlikke väärtusi austavatest riikidest, keda Eesti võib oma sõpradeks pidada. Seda tähtsamat rolli mängivad poliitikud, kes oskavad ja tahavad olla oma otsustes kaugelevaatavad.

2018. aastal tehti laiahaardeline kunstidessant erinevatesse linnadesse ja asulatesse üle Eesti. Kuna mitmed näitused on veel avatud, palusin projekti ühe eestvedaja kohvile, et teha esimene suurem vahekokkuvõte.

Eesti Vabariigi juubelipidustuste raames algatatud üldrahvaliku kinkimisaktsiooni puhul tasub silmas pidada, et riik ja kodanik ei saa kunagi olla kinkijatena võrdsed.

Novembris linastus kinodes uus kodumaine lühifilmide kassett „Värske veri”, kuhu olid koondatud seitsme noorema põlve režissööri – Philip Kaat, Anna Hints, Marta Pulk, Ali Moniri, Evar Anvelt, Kaspar Ainelo ja Tanno Mee – uued või debüütfilmid. Kassetiformaat on vajalik, et selliseid filme oleks võimalik kinolevis näidata, muidu ei jõua väikevormid pea kunagi Eesti publikuni.

Kui eelmiste valimiste paiku võis näha kiriku varasemast sõnakamat osalemist Eesti poliitikas, kas siis tulevaste valimiste eel võiks oodata selle kasvu? Mis on üldse küsimused, milles Eesti kirikud on üksmeelselt poliitilised?

Detsembris toimub Tallinnas kaks tumedamat formaati austavate muusikasõprade üritust – sarja Beats From The Vault aasta viimane pidu ja nelja live-artistiga The Rite Of The Longest Night.

Neoliberalismi vundamendiks on Ida-Euroopas zombisotsialism ehk nõukogude võimuga seostuva ajaloolise trauma teadlik meenutamine turupõhise majandusmudeli ülimuslikkuse tõestamiseks. See hirmunarratiiv summutab vajalikku arutelu kapitalismi kitsaskohtadest.

14. detsembril toimub Sveta Baaris järjekordne nime Sveta’s House kandev pidu, mille peakülaliseks on Urulu USAst.

Oktoobris uue singli „Star” ilmutanud ning vaikselt värske kauamängiva poole triiviv lauljatar IIRIS räägib isiklikust popmuusika valemist ning sellest, miks on lihtsam kurba muusikat kirjutada.

Natsism on teema, mis kõnetab inimesi – mõni võtab seda tõsisemalt, teistele teeb see nalja. Raamatud Hitlerist ja natsidest on kindel ja ajatu kraam, vähemalt eelteismeliste poiste ja vanameeste hulgas. Popkultuuriski on olnud võimalik natsifetišit täheldada, oleks ilmselt rohkemgi, kui maailm lubaks.

Annamari Vänskä on üks lõppenud VI Artishoki biennaali, mille siduvaks niidiks olid mood ja rahvuslus, tekstide autoritest. Ta on Aalto ülikooli moeuuringute abiprofessor ja kuraator ning ta on kirjutanud ka raamatu moe kureerimisest tänapäeval. Küsisin temalt sel puhul kommentaare nüüdisaegse moe kohta.

Mustaks värvitud rahvarõivad, asfaldist põll, Prisma poekärust soomusrüü ja setu hõbesõlgedest inspireeritud riisimüts – tõlgendusi rahvusmoest analüüsib Artishoki biennaali näitel Aleksander Tsapov.