Müürileht

Uus aasta on juba mõnda aega kohal ja kõigi kindlasti palavalt oodatud Müürilehe möödunud aasta kokkuvõtegi nüüd teie ees! Nähtavasti huvitasid 2023. issanda aastal Müürilehe veebiväljaande lugejaid eelkõige teravad (kultuuri)teemad, aga ka ööelu nii ajaloolisest kui ka turvalisuse perspektiivist, vägivald, tüünemad vs. tõsisemad persooniintervjuud jne.

Kes oleks osanud arvata, et ühe riigiraadio programmimuutused ajavad inimesed barrikaadidele. Õhtuse vööndi kuulajate ja muusikaavalikkuse armastust Raadio 2 vastu aga alahinnati. Mõningaid mõtteid.

Uus aasta, uued tuuled. Nähtavasti annavad jaanuaris kultuuriväljal tooni esiteks täiesti ootuspäraselt Tartu 2024 ja teisalt ju vist mõneti ootamatult surm. Kalendrisse mahub aga ka soliidselt pidusid, liiati ei piirdu kultuursed tegevused vaid Tartu ja Tallinnaga.

Esimesel jaanuaril sulges oma uksed legendaarne Sveta Baar. Kogusime kokku mõned lood ja mälestused, mis annavad edasi seda, miks see koht nii oluliseks sai.

Vastsündinud Müürilehe jaanuarinumber on vaba ja lehes puhuvad muutusteiilud. Meil on uus kolleegium, katsetame residendiprogrammiga, tutvustame kaht uut rubriiki ja leidub muud värsket.

Klassiühiskond on surnud ja selliseid nähtusi nagu „kõrge” või „madal” kultuur ei eksisteeri enam ammu. Heaoluühiskonna üleilmne ikoon Sanna Marin käib avalikult sõpradega muusikafestivalidel. Lavakunstikooli tudengid ja õppejõud kannavad avalikus ruumis Adidase dresse.

Ideaalis võiks rohepööre aidata ühiskondlikke ebavõrdsusi siluda, kuid praegu on arvukalt märke sellest, kuidas see neid nii globaalsel kui ka riiklikul tasandil hoopis võimendab.

Maarja Pärtna kirjutab väljaveninud kampsuni ja musta niidiga paigatud botaste alandavast haardest.

Samal ajal kui keskmine eluiga tõuseb ja arusaam keskeast nihkub ülespoole, pommitatakse inimesi, peamiselt just noori naisi, varakult juttudega vananemise ohtudest. Kellele jääb privileeg rahulikult ja loomulikult vananeda?

Ruumiloome võib ühiskondlikke ebavõrdsusi leevendada, kuid ka süvendada. Eestit viimasel veerandsajandil iseloomustanud autokeskne planeerimine on põhjustanud pigem viimast, tõugates liikuvusvaesusesse rohkem inimesi kui praegu poleemikat tekitav automaks.

Vestleme värske debütandiga kirjanduse köögipoolest, vahust, õhust ja õrnusest, muidugi armastusest, aga ka konservatismist ja fundamentalismist, traditsioonide kaitsmisest, moraalselt õigustamatutest privileegidest ja viimaks sellest, mis on ja mis ei ole päris raamat.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord külastasime lavastaja ja etenduskunstniku Johhan Rosenbergi ajutist stuudiot Veneetsias.