Müürileht

RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord on vaatluse all kodusõjas laastatud Süüria tulevikuperspektiivid.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis on kuni 4. märtsini avatud Francisco Martínezi kureeritud EKA ja Aalto Ülikooli tudengite ühisnäitus „System & Error", kus esitatakse küsimusi läbikukkumiste, vajakajäämiste, vabanduste otsimise ja saavutuste kohta.

Missugustele omadustele peaks vastama see, kes Emajõe Ateena linnavaimuks pürib? Mittetäielik nimekiri + nõuanded ja näpunäited noortele.

Nagu filmist „Nõukogude hipid” selgub, polnud meie noored oma Lääne eakaaslastest sugugi kehvemad rock’n’roll'i tegijad. Aga muusika salvestamine oli tollal juba iseenesest tõeline ime. Nüüd on filmi tegijad käima lükanud Hooandja kampaania, et kasutatud muusika väärikalt vinüülplaadile pressida ja seda pöörast muusikalist pärandit laia maailmaga jagada.

Tartus Trükimuuseumis võib aeg-ajalt kohata üht graafikut linoollõiget kangale tallumas, virn raamatuid raskuseks pea peal.

Neil paljudel, kellele Tartu lähedane ja oma on (olnud), võib vahel ununeda, et on neidki, kelle jaoks ta on hoopis kauge ja võõras, defineeritav ehk vaid punaste pükste ja pidutsemiste kaudu.

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Urmo Metsa „Võimalikud majad" on korraga kirjandusteos ja arhitektuurne ese, mille puhul võib arvustada nii kirjeldustasandite ja stiilide vaheldumist kui ka nende lehekülgede enda materiaalseid omadusi.

Marja Unt arutleb, kas saja autori tekstid Värske Rõhu esimeses antoloogias toimivad üksnes eraldiseisvalt või tajub lugeja ka koguteost omaette tervikuna.

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Kümne aasta jooksul on Tartu linnaruumiga palju tegeldud. Samas pole justkui midagi enneolematut valminud. Huvitaval kombel moodustub jooksvatest toimetamistest selge lõpetatud tervik, mis kujunemise ajal kohe ka probleemseks muutus.

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.