Müürileht

Kaheksa aastat tagasi tekitas mõiste „pagulane” Eestis hüsteeriat. Kuus aastat hiljem rääkisime juba sõjapõgenike aitamisest üleüldise empaatiaga. Mõlemal juhul olid kõne all isikud, kes olid jäänud neist suuremate jõudude hammasrataste vahele. Pagulased on tavalised inimesed, kes on sattunud ebatavalistesse oludesse, mis muutuvad nende jaoks järjest keerulisemaks.

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord räägime Full of Junk Designi loojate Pille-Riin Lillepalu, Gerda Sülla ja Liisa Lilienthaliga kultuuriürituste taaskasutuse põhimõttel valmivast kujundusest.

Samal ajal kui publik kinosaalis liikuvate piltide maagilisse maailma ära kaob, hakkab projektsiooniruumis paralleelselt jooksma üks teine film, mis võib sarnaneda nii märuli kui ka kitchen-sink-realismiga.

Kultuuripoliitika tendents käsitleda kunsti selle väärtusest kaugemale ulatuva hüvena peegeldab selle rahastuse individualistlikke aluseid, heites nii varju kunsti poliitilisele potentsiaalile ning alahinnates kunstnike loomingulist panust. Kokkuvõttes ei ütle see midagi selle kohta, kuidas kunsti luuakse ja kes seda teevad.

Kui Eestisse 20. sajandi alguses esimesed kinod tekkisid, ei tervitanud kõik värsket nähtust sugugi kiidusõnadega. Lisaks muule nähti selles moraali õõnestajat ja seda seostati kuritegevuse kasvuga.

Kunstihoone Lasnamäe paviljonis seadis end sisse Tallinna Fotokuu peanäitus „Transs” ja üle pika aja saab tehnoloogiateemalise näituse külastamisel kehalise kogemuse.

Monteerija ja produtsent Liis Nimik püüab oma esimese täispika dokumentaalfilmiga „Päikeseaeg” juhust ja vaatleb märkajaid.

Novembri pimedad ööd veedab kultuurihuviline eestlane teadagi kinosaalis. Kohe-kohe startiva PÖFFi ootuses pani kultuurikriitik Andrei Liimets ritta küsimused, mida iga PÖFFi külastaja sõltumata varasemast filmihuvist võiks endalt enne kavast filmide välja noppimist küsida.

Kooljakuu ei too meie n-ö õuele mitte vaid mardi- ja kadripäeva (mida eriti Halloweeni põlgureid tingimata vääriliselt tähistama mahitame!), vaid ka palju muud kultuurset. Feminismi, kirjandust, teatrit, (lühi)filme, kunsti, etenduskunsti, heategevust, punki, klaverimuusikat ja luuletantsu. Igaühele midagi!

Olla filmirežissöör, ent miks mitte ka stsenarist või keegi muu, Eestis – see nõuab küllaltki sihikindlat fanatismi, oma unistuse toetamist muu töö või projektidega ja pisut ka pimedat läbimurdelootust.

Et igal tsirgul oma laul, vilistavad ka „Kiriküüt” ja koostöös Sander Möldriga ilmunud „Lendas meie kopelisse” lugusid erineval viisil.

Meeste omavaheline sõprus on sajandite jooksul õilmitsenud õllehämus, kus roppused vahelduvad kaelustamiste ja patsutustega. See on sedalaadi sõprus, mis nõuab paljudelt meestelt karakteriloomet ning oma tundeelu mahasurumist.