Müürileht

Kuna nüüdisaegne graafikakunst väärib tähelepanu, teeb Müürileht siinkohal algust uusi eesti graafikuid käsitleva rubriigiga. Esimesena tuleb juttu sügisel Tartus ka kuraatorikingi kandnud kunstnikuga, kes edaspidi sedasamust rubriiki kureerima hakkab.

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda ootab mardipäeva, 11. novembrini ettepanekuid käesoleva aasta Hiie sõbra aunime andmiseks.

Teisipäeval, 31. oktoobril esietendub Tallinnas aadressil Endla 59 elava muusikaga tantsulavastus „VajadusTest”.

Vaevalt nädala on sotsmeedias kestnud globaalne kampaania #MeToo, kus (enamasti) naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitavad oma seinale selle hashtag’i, kas konkreetsete lugudega või ilma. Juba praeguseks on algatus märkimisväärselt maailma muutnud, nii mehi kui naisi mõtlema pannud. Ja see ei ole lihtne teema.

Eesti muusika Robin Hood paneb tükikaupa pihta helisid, segab need oma biitide, mustrite ja meloodiatega, annab need vaestele ja rikastele ning sunnib kassettmaki tolmust puhtaks pühkima.

Eelmisel nädalavahetusel toimus Riias 15. korda eksperimentaalsele muusika keskendunud festival Skaņu Mežs, mille programmi vundament oli üles ehitatud nüüdisklassikale, techno’le, noise’ile, hiphopile ja muule, mis nende helide üle ja ümber jääb.

„Riidekapp” on retrorubriik. Kunagi Müürilehe ja Trash to Trendi koostööst sündinud ja nüüd lugejate soovidele vastu tulles taas ellu äratatud. Miks inimesed panevad oma kappi just selliseid asju, nagu nad panevad? Kui tihti uusi asukaid kappi – ja kapist välja – kolib? Riidekapi ust paotab Martin Luiga.

Ühiskond keeb poliitilisest rahulolematusest ja lahkarvamustest, mida peegeldavad riided nii poodiumitel kui ka protestiaktsioonidel.

Sel laupäeval, 21.10, toimub järjekordne Off-Kilter pidu. Seekord on külla kutsutud Ida-Eesti reivirühmitus SHY RAVER, kelle dj-setti võiksid iseloomustada märksõnad post-club, breakbeat ja footwork.

Kes on „venelane”?

Kuigi tänapäevased noorte subkultuurid ei pruugi olla niivõrd valitsevaid ideoloogiaid õõnestava olemusega kui varasem pungiliikumine, võib aktivismina käsitleda klubikultuuri, festivale, tänavakunsti jms, mis panustavad samuti isiklike seisukohtade kujunemisse ja ühiskonna muutmisse.

Olgugi et pea pool sajandit tagasi tegutsenud hipide unustushõlmast tagasitoomine on kiiduväärt asi, ei anna kevadel linastunud dokfilm „Nõukogude hipid” siinkirjutajate arvates kaugeltki täit ülevaadet Eesti hipiliikumisest nõukogude ajal.