Müürileht

Kuidas seletada esteetilist kogemust ajutegevuse kaudu? Miks mõjub kitš ühele eemaletõukavalt ja teisele kaunilt? Kuidas mõjutavad meie tajukogemust sümmeetria (või selle puudumine) looduses ja perspektiiv (või selle puudumine) kunstis?

See on intervjuu, mida ilmselt kunagi ei tehta, ja mingitele objektiivsetele markeritele toetudes võib arvata, et seda ei olegi võimalik teha. Siin räägitakse muu hulgas asjadest, mida kunagi ei juhtu… aga ka sellest, mis 1. septembril 2023 kell 18.00 ei toimu. Midagi on siin igal juhul valesti.

Sel nädalavahetusel, 15.–16. septembril toimub Raplas teist korda kultuurifestival Särin, mille mitmekesisest programmist leiab nii muusikat, teatrit, kirjandust, kunsti kui filmi.

Alanud hooajal hakkavad Eesti nüüdiskunstiskenel niite tõmbama Marika Agu ja Sten Ojavee, kes valiti Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uuteks projektijuht-kuraatoriteks. Varem on nad neid niite tõmmanud nii Tartu Kunstimuuseumis kui ka Kasselis documenta 14 tiimis.

Hiljuti EKKMis institutsioonide ja omaalgatuslike praktikate teemal toimunud ümarlaual esitasid Helsingis tegutseva ThirdSpace’i liikmed paneelis osalejatele järgmised küsimused: „Mida ma ootan avalikult rahastatud kunstiinstitutsioonidelt? Mille eest nad peaksid seisma?” Maarin Mürk sõnastab oma vastused. Kas kõlavad enesestmõistetavalt? Aga pole seda teps mitte.

Kohalikku kunstiellu ennekõike kriitilise algatusena tekkinud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum seisab küsimuse ees, kuidas (liikuda) edasi.

Tallinna arhitektuuribiennaal TAB 2017, mille on kureerinud arhitekt ja ökoloog Claudia Pasquero, tutvustab end seekord alapealkirjaga „bioTallinn”.

Sel pühapäeval, 10. septembril kell 13 asetatatakse rahvusvahelise suitsiidiennetuspäeva raames Tallinna Stroomi rannale 183 paari kingi mullu vabatahtlikult elust lahkunud Eesti inimeste mälestuseks.

Täna, 8. septembril avatakse Erinevate Tubade Klubis elava muusika hooaeg. Igakuiselt hakkavad Telliskivi suures elutoas toimuma kord ETK Live’i, kord Funk Embassy Live’i õhtud, kus lavalaudu väisavad nii end juba skeenel sisse seadnud kui ka alles kanda kinnitavad kodu- ja välismaised artistid.

Septembrist alustab kinos Sõprus igakuine õudusfilmidele pühendatud programm pealkirjaga „Cinema Dentata” ehk „Hambuline kino”. Esimese filmina on 12. septembril kavas oma eluajal üsnagi tähelepanuta jäänud mehhiko lavastaja Carlos Enrique Taboada 1984. aasta teos „Veneno para las hadas” ehk „Mürk haldjatele”.

Kuus aastat tagasi esimese Fotokuu ellu kutsunud fotokunstnik leiab, et pööraste ideede täideviimine ei ole Eestis raske, ent keeruline on järjepidevuse tagamine. Sügisest asub ta välja koolitama uue põlvkonna visuaalkunstnikke.

Meie käitumispraktikates kindla koha leidnud selfidele viltu vaatamise aeg on möödas. Digiühiskonna enfant terrible võimestab marginaalseid gruppe, aitab iseendaga paremini läbi saada ning on osutunud kasulikuks tööriistaks kodanikuaktivistidele.