Müürileht

Misha Panfilovi erakordselt sagedaste reliiside puhul taban end tihti mõtisklemast, kas tal on ikka ööpäevas sama palju tunde kui kõigil teistel lihtsurelikel.

Albumil „Universal Language” on Silky Stepsiks arenenud kollektiiv oma helikeelt täiustanud ja lihvinud ning tulemuseks on igati stiilipuhas nüüdisaegne diskens.

Istunud jõekaldal kord koos kaks viisakat teadurit – üks hoidis piipu, teine salvestit. Ühel oli kaja, teisel süntesaator.

Kuidas analüüsida 2017. aasta augustikuus Vilsandil helisse salvestatud äikesetormi?

70. ja 80. aastail sündinute põlvkonna nostalgia on kahtlemata teistsugune, kui oli nende vanematel (kuigi, millest see tuleb?), aga erinevusi leidub ka põlvkonna sees. Vaatleme küsimust Tõnis Saadoja urbanistlike nostalgiamaalide vs. Lilli Luugi novellide ruraalse düstoopiarägu näitel.

Taimede puudumine poplugude lüürikast, ametkondlik leigus taimestiku kaitsmisel, floorale pööratud napp tähelepanu haridusprogrammides – see kõik viitab taimepimedusele. Nägemismeele suunamiseks piisab algatuseks väikestest sammudest ümbritseva keskkonna kujundamisel.

Gooti subkultuuri seostatakse nii kalmistute, nahkhiirte, tumeda meigi kui ka kurva muusikaga. Ometi on levinud ütlus, et nn päris goodid end selle nimega kutsuda ei armastagi. Kus on selle subkultuuri juured, millised selle ajatud klišeed ja kuidas on see aja jooksul muutunud?

Lugu sellest, kuidas ööbussid lõpuks ka Tallinnasse jõudsid ning kuidas need ei lõhnanudki ei okse ega ka arbuusiviina järele.

Tartu väljapanek avab pimetähni taha peitu jäävat loomemaailma ja tonksab vaatajat kaasa mõtlema.

Inimestest, kes ütlevad vanglast välja saades „näeme”, mitte „head aega”.

Kolmekümne aasta jooksul on Eesti naispopartiste kujundanud globaalsed tuuled. Kui mõned erandid välja arvata, on visuaalses keeles rõhutud palju seksapiilsusele ja sõnades suhetele.

Bohdana Korohod külastas EKA kaasaegse kunsti magistrantide näitust Karepal ja leidis eest ruumi, mis sissetoodud kunstist üle käis.