Müürileht

Istusime Kinoteatri liikmete Henrik Kalmeti ja Paul Piigiga Linnateatri kõhus maha täpselt nädal enne Kalmeti soololavastuse „A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse” esietendust Kanuti Gildi saalis, kus Piik on dramaturgi rollis, ning rääkisime sellest, mis on etenduskunst.

Laupäeval esitleti Kultuurikatla korstnas kaasaegse kunsti ajakirja / kunstiprojekti Uus Number, mis on tunamullu 6-kiloses betoonkarbis välja tulnud tekstikogumiku Uus Materjal värske järg.

Homme, 8. märtsil algab viis päeva kestev LadyFest, mis on korraga nii feministlik liikumine kui sündmus. LFT on sõltumatu mittetulunduslik DIY (tee-seda-ise) algatus, mis loob keskkondi, kus naised ja traditsioonilises soosüsteemis ning rolliootustes kahtlevad inimesed saavad üles astuda ja oma teadmisi-kogemusi jagada.

Õiguskantsleri nõunik ja endine prokurör Heili Sepp kirjutab ungari režissööri László Nemesi kõrgelt pärjatud mängufilmist „Sauli poeg“, mis räägib koonduslaagrivangist Saul, kes pärast gaasikambrilaipade seast veel viimast hingetõmmet tegeva poisi leidmist võtab endale kinnismõtteks korraldada talle inimlikud matused.

Veebruarikuu muusikasaak tõi meieni noorte rootsi meeste ängi, anonüümset eesti elektroonikat ja lüürilise supersõduri, kelle kuulipilduja ette jäävad võmmid ja Starbucksi-aktivistid.

Rada7 käis külas Jaan Tätte juunioril ehk meisterjaanil, kes põimib oma heliloomingus parmupilli ürgsust ja techno-biiti.

Sel laupäeval, 5. märtsil esitletakse Kultuurikatla korstnas värsket kunstiprojekt/ajakirja Uus Number!, mis võtab mänguliselt fookusesse kaasaegse kunsti ja kultuuri kommunikeerimise. Uus Number! on sümboolne järg 2014. aastal avaldatud ajakirjale Uus Materjal.

Real Life Company kolmandat lavastust „REIV“ etendatakse Sõltumatu Tantsu Laval reedel, 4. märtsil.

Eelmisel aastal maeti 9400 inimest nii, et nende nime ei teatud või ühtegi omakest kirstu kõrvale seisma ei tulnud. Üksikud hinged, kel ei olnud kogukonda, peret. Taoliseks kogukonnaks on Uku Tomikase jaoks korporatsioon.

Kuna olin kuskil seltskonnas kunagi rääkinud oma teatavast antipaatiast üliõpilaskorporatsioonide vastu, paluti selle kohta teksti. Mõtlesin, et miks mitte, ehk on lootust selle eest ka kelleltki vastu nina saada.

Valle-Sten Maiste kuulub väiksemasse ja nurgatagusemasse korporatsiooni Revelia, mida mõned kirjeldavad kui metsikut ja anarhilist. Kindlasti mitte nagu EÜS, Sakala või mõni naiskorp nagu Filiae Patriae, mis on nii-öelda eliit-korporatsioonid – ta on tekkinud protestiks algsete ja suuremate puritaanlikkusele.

Miks liitutakse korporatsioonidega – peamisteks põhjusteks on ilmselt soov leida uusi sõpru (sageli) uues linnas, saada osa erinevatest üritustest ja rituaalidest ning tajuda seeläbi kuuluvustunnet, kohtuda vastassugupoolega, leida endale tugivõrgustik ja kinnitada oma sotsiaalset staatust. Veidi vähem ilmselt on põhjuseks endale eeskujude/mentorite leidmise soov ja perekondlikud traditsioonid.