Müürileht

Märten Rattasepp kirjutab seni pigem luuletajana tuntust kogunud Kaur Riismaa proosateosest „Pimeda mehe aiad”, mis on mõni aeg tagasi ilmunud „Pühamäe” kõrval juba kirjaniku teine.

Laupäeval, 19. detsembril toimub Polümeeri tehase projektiruumis Kraam filmiõhtu Abrakadabra IV, kus näidatakse indie dokfilmi „Just do it” nüüdisaegsetest revolutsionääridest. Publikuga on kutsutud vestlema Kliimabussiga Pariisi meeleavaldustel käinud Mihkel Pukk.

Suure südamega (post)teismelistest maailmaparandajaid, kes lähevad Aafrikasse külakogukonda harima või maja ehitama, on Eestiski järjest rohkem. Kodus võetakse nad vastu kangelastena hoolimata sellest, kas nende abi ka tegelikult asja ette läks. Aafrika trööstitu reaalsus võib idealistist hoopis küüniku teha.

Peale selle, et paavst Franciscus paistab silma aktiivse Twitteri kasutajana ning on kaasa teinud rokkalbumil, erineb ta meie ettekujutusest ühest katoliiklikust kirikupeast veel nii mõnelgi viisil.

Möödunud laupäeval, 12. detsembril võtsid Pariisi COP21 kliimakonverentsile kohale tulnud 196 riigi esindajad vastu leppe, kus seatakse ülemaailmseks kliimasoojenemise piiriks 1,5 °C võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga. Samal ajal organiseerisid aktivistid meeleavaldusi, mis näitasid enneolematut solidaarsust rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonide vahel.

Jõulud on kohe-kohe ukse ees. Kodudes on piparkookide ja mandariinide hõngu, tublid lapsed õpivad luuletusi ning päkapikud teevad usinasti luuret, et jõuluvana saaks kingikotti pakkima hakata. Kui kellelgi on meelest läinud, milline see jõuluvana ja tema kolleeg näärivana täpselt välja näevad, siis siinkohal teile üks abistav fotogalerii.

Sloveenia-Horvaatia piiril hetkel korda tagavale Eesti politsei missiooniüksusele ESTPOL-2 pole probleemiks ulatada oma abistav käsi ka siis, kui toitmist vajab põgenike sülelaps.

Paavst Franciscuse sümboolsed žestid ja kultuurisõja doktriini hülgav retoorika on süstinud paljudesse lootust, et temast saab tõeline reformaator, kes viib Vatikani lõpuks 21. sajandisse.

Just nõnda arvas üks anonüümne internetikommentaator 2010. aastal ning seoses religiooni suhtumisega näikse see arusaam eestlaste praegust enesekuvandit küllaltki hästi kirjeldavat. Aga kust see väide pärit on ja on’s sel ka mingi tõepõhi all, sest õigupoolest pole me ju ainus „maailma kõige ateistlikum rahvas”.

Reedel, 18. detsembril tulevad Emajõe Mornas restoranis Aparaat tähistamisele Hypnosauruse vinüül „1991–1992” ja Neuronphase’i „SL 007”, mille puhul annab esimene neist kogu oma masinaparki kaasava ainsa Tartu live’i ning viimaselt võib oodata maksimaalselt tantsulist setti, mis on plaadiesitluse raames ainuke siinpool universumit.

Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral arutleb Gregor Taul avaliku ruumi probleemide üle Amandus Adamsoni skulptuuri näitel Viljandis.

Theatrumis teadvustatakse loomingu horisontaalse (inimliku) mõõtme kõrval vertikaalset (jumalikku) ehk pisut enam kui teistes Eesti teatrites – usulistele tõekspidamistele vaatamata arvavad tegijad, et ühisosa on kultuuris leitav ikkagi kõigis inimestes.