Müürileht

Kas ka sina jätad jõulukinkide varumise igal aastal napilt viimasele minutile? Või sind võib-olla hoopis üldse ei huvita jõulud, aga iga kord avastad üllatusega, et kõiki teisi ikkagi huvitavad, ja siis tuleb kibekiiresti midagi kokku kahmata. Aga asjad ei peaks üldse nõnda olema!

Tartu jalgpalli arengu üle on pikalt muret tundnud paljud inimesed ja sellepärast ongi nüüd Tartu Sepa Jalgpallikeskuse altküttega kunstmurukatte paigaldamiseks algatatud suurejooneline ja omapärane ühisrahastuskampaania.

Täna, 12. detsembril kell 12 kogunevad tuhanded inimesed Pariisis kokkulepitud, ent võimudele teadmata kohas tänavatele, et mälestada kliimamuutuste tõttu hukkunud inimesi ning protestida riikide ja korporatsioonide keskkonda kahjustava tegevuse vastu.

Kaarel Arb (29.11.1982 – 2015) oli oma naksitrallilikus muheduses inimene, kelle lähedal oli alati hea olla. Tema külje alla oli peol alati hea tantsima minna, sest nii sai alati palju nalja ja üldiselt paistis, et Kaarlit ümbritseski alati selline küllaltki ebareaalne murevaba tsoon.

Kas jumal võib olla DJ ning klubi pühakoda, kust leida lunastust? Muusikal, reividel ning religioonil on ühist rohkemgi, kui esmapilgul arvata võiks.

Tartu Elektriteater avab 11. detsembril viieks õhtuks pop-up kinorestorani Toidukino, kus tuleb muuhulgas näitamisele ka jaapani linateos „Tampopo”.

Samal ajal kui Kanye West end jumalaks kuulutab, lahkab Ameerika trubaduur Sufjan Stevens läbi pea nähtamatu religiooniudu ühiskonna probleeme. Kas ja kuidas seovad usku ja selle sümboleid oma loomingusse aga eesti muusikud?

„Igal lool peaks olema algus, keskpaik ja lõpp... aga mitte ilmtingimata just sellises järjekorras,” ütles Jean-Luc Godard. Pariisis peavad aga igal kinol olema dubleeritud filmid, oma aed ja kohvik, kus maailma asju arutada, ning salapärane ajalugu.

Digiajastu prohvet ja tehnoevangelist on sildid, mida on üritatud seni pigem Steve Jobsile või Bill Gatesile külge pookida. Nüüdseks on kirikutes tööl inimesed, kes kristlikku evangeeliumit võrgus kuulutades nendele nimetustele isegi paremini võiksid pretendeerida.

„Linnalegend” on seni peamiselt näitekirjanikuna tuntust kogunud Piret Jaaksi esimene proosakogu, mille eest autor novembri lõpus ka Betti Alveri debüüdipreemia võitis.

Kõigepealt kooseluseadus, seejärel erakoolide rahakraanide kinnikeeramine – need on väga valusad löögid Eesti kristlaskonnale, kes on lükanud käima enneolematu lobitöö pühakirja järgijatele ebasoodsa seadusloome takistamiseks.

Me kõik oleme kuulnud kitarrega hipisid ja moosekante suvistel vanalinnatänavatel ja talvistegi baaride suitsuruumides korduvalt laulmas „Я – солдат, Я не спал пять лет и у меня под глазами мешки...”, kas me kõik selle pala esitajat teadsime, on teine küsimus.