Müürileht

Ja see juhtus jälle! Mitmendat korda kuulan Laurel 2 uut plaati ja ärkan kuskil lõpupoole. Oma arust kuulan ja kirjutan arvustust, tegelikult teen mingeid muid asju (mida?!) ja eriti teise loo ajal deserteerun täielikult.

Luule väljendab kunstiliste taotluste kõrval alati tajutavat isiklikku tõde. Selle tõe sünni taga seisab hulk teisi autoreid, aga ka kogemusi, ja seletamatu lääts, mis jätab mõned sõnad tallele ja teistel laseb kustuda. Vajadus sügavalt ja hirmuta kogetud tõdede järele kannustaski koostama loomingulist sugupuud.

Dekonstruktsioon on jõudnud klubimuusikani. Iseenesest pole suurt imestada, et ajal, mil kriis on eksisteerimiskategooriana üha kindlamalt argirutiini kinnistunud, püüdleb ühiskonna vundamendi all oma niidistikku sirutav põrandaalune kultuur ideelise komposteerumise poole.

Äsja esimest sünnipäeva tähistanud Shelter ehitab silda eri riikide muusikute vahele ning suunab tähelepanu kriisidele ja inimgruppidele, keda me tihtipeale märgata ei oska.

Kirjatüüpidesse, mis vaatavad meile vastu tänavasiltidelt, raamatutest või suveniiridelt, ei pruugi tavavaataja põhjalikult süvenedagi, kuid nende sünni taga on enamasti kaalutletud tööprotsess. Mis on tänapäeva fondiloome eripärad ja mis eristab Eesti kirjakunsti muu maailma omast?

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord räägib oma tööst äsja Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta valguskunstniku tiitli pälvinud Timo Tali.

Kehalised vaevused, lihastesse jäänud traumamälestused ja ebakindlused, mida meie füüsiline vorm tekitab, võiksid kõik tekstilisest tähelepanust võita. Kirjanik ja kirjandusterapeut tutvustab keha ja tekstiloome sidemeid ning pakub välja harjutusi esimeste sammude tegemiseks.

Seekordne proosapala viib lugeja Bolti taksosse, mille tumedanahalise sohvri ning põletushaavadega kaasreisija vahel hakkab hargnema pingestatud luuleanalüüs.

Äsja Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus avatud helikunsti näituse „Sõna saab heli” raames kutsusime ankeedivaibale oma uusi teoseid eksponeerivatest Eesti helikunstnikest neli.

Kas sõda Ukrainas tähendab, et vene rahvusest kirjanikel ja kultuuritegelastel, sh nendel, kes on väljendanud selgelt oma vastuseisu ja põlgust Putini režiimi suhtes, jääb üle ainult vaikida, kuni vaikivad kahurid?

Etüüdikogumiku „Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest” koostajad on lisanud eesti kirjanduslukku siit kaua puudu olnud peatüki.

Üldisest ühiskondlikust lahtiühendatusest, kirjanduse vähenevast mõjust ja nähtavusest, loomeinimeste elutingimustest, Eesti venekeelse kirjanduse olukorrast, kaotatud põlvkonnast ja selle kõige kohal kummitavast klaaslaest.