Müürileht

Sel laupäeval, 24. oktoobril astub Telemajas prantsuse kultuurifestivali Accord ja Üle Heli Festivali raames üles prantsuse elektrooniline muusik Mondkopf, kes toob audiovisuaalse ettekandele oma viimase kauamängiva „Hadès”.

Miljonid oma ohtlikuks muutunud kodust lahkunud inimesed ületavad igal hommikul ka eestikeelses meedias uudisekünnise. Kel teavet napib, võib nendest arvudest päris ära hirmuda, kartes omagi tuttavliku kodukandi kadu. Tartu Ülikoolis semiootika magistrikraadi teinud ning nüüd doktorantuuris õppiv Seattle'ist pärit Tyler James Bennett selgitab sisserändaja pilgu kaudu, miks mõnisada uustulnukat aastas meile hoopis meeldida võiksid.

Sel reedel, 23. oktoobril kell 18.30 on lugeda harrastajatel põhjust koguneda Viru Keskuse Rahva Raamatusse, kuna Jim Ashilevi esitleb oma värsket romaani „Kehade mets". Raamatuesitlusel vestleb autoriga tema kirjanduslikuks vennaks ristitud Sass Henno.

Iker Orbáiz on kaootiline päevavargast luuser, kes armastab juua õlut ja ihkab saada kirjanikuks. Ángel Biedma on kuiv ja metoodiline arst, keda tõmbab Ikeri elujõu ja andekuse poole – ja ka tema armastab õlut. Alcaén Sánchez on silmapaistmatu kindlustusagent, kes pole oma elus midagi saavutanud. Ka tema armastab väga õlut. Need kolm meest on hispaania kirjaniku Benjamin Prado lühiromaani „Lumes on tühjus” peategelased.

Kui Bob Gale esiti oma papsi kooliaegset aastaraamatut lappas ja „Tagasi tulevikku” idee peale tuli, ei teadnud ta veel sugugi, kuhu ta teel on. Kui hiljem filmi pealkirjana „Kosmosemees Pluutolt” asemel „Tagasi tulevikku” läbi suruda õnnestus, ei aimanud ka tema kaasteelised Robert Zemeckis ega Steven Spielberg, et nad töötavad tulevase kultusfilmi kallal.

Olin juba jõudnud unustada, kui palavaks toas saate tegemise ajal läheb. Saate failile nime pannes ei uskunud korraks, et 70 täis on. Päris hea.

Oktoobris nägi USA plaadifirma Detroit Underground alt ilmavalgust muusiku ja helirežissööri Ekke Västriku esimene kauamängiv „Chasm”, millel võib kohata Coca pudelist meisterdatud helisid ja putukalikke mikrobiite.

„Noorus” vaatleb kahe eduka mehe elu lõpusirgeid Šveitsi alpides asuvas sanatooriumis. Helilooja Fredil ning lavastaja Mickil (sobivalt väärikad Michael Caine ja Harvey Keitel) on hingel hulga rohkem, kui tüüne tegevuspaik oletada lubab.

The Weekndi (Abel Tesfaye) teekond raha ja kuulsuseni on toimunud nagu raamatus: ajast, kui ta oli vaevu 20-aastane kodutu, kes ööbis Torontos võõrastel diivanitel ja töötas American Apparelis, on jõutud aastasse 2015, mil tal on ette näidata number üks album, mitu hitti ja teiste seas koostööd Kanye Westi ning rootslasest tipp-produtsendi Max Martiniga, kes putitas omal ajal üles ka Britney Spearsi karjääri.

„Labürint” algab palaga „Koordinaadid”, millest ilmneb, et sel labürindil neid polegi: „see on koht, mis ei tea isegi oma koordinaate.” See labürint on koduks nii lootusetusele kui ka potentsiaalile ja erinevate vastandite jadale. Jääb mulje, et see kujutab abstraktset kohta, kus inimesed otsivad ennast. Eneseotsingutega tegeleb see plaat – nii teadlikult kui ka alateadlikult – päris palju.

Üks müstilisemaid lugusid on ehk „Nyanza Night”, mille lähtepunktiks sai öö, mil bänd mängis Keenias keset eikusagit miljonite tähtede all 12 tundi muusikat. See salapära ja müstilisus on loos tuntav ja viib sinnasamasse tähistaeva alla.

Odd Hugo on tegutsenud alates 2012. aastast ning selle ajaga endale ohtralt kuulajaid kogunud. Nende uusim album „Pocket” on hoolikalt koostatud plaat, kuhu bänd on kaasanud ka mitmeid erinevaid pille, sh ukulele, flüügelhorn ja viiul.