Müürileht

Samo Sound Boy (Sam Griesemer) on LAs elav produtsent, kes on lisaks seotud koos Jerome LOLiga veetava projektiga DJ Dodger Stadium ning kahe peale on neil ka Body High nimeline plaadifirma.

Mõneti intrigeeriv, aga kohalikke põrandaaluseid suminaid jälgides võib täheldada, et jõuliselt on tuure üles võtmas eesti etno-tekno muusikažanr. Erinevate folgifestivalidegi programmidest leiab juba mõnda aega päris tumedaid ja endassehaaravaid ööprogramme ning pole midagi vastuolulist ka selles, et teknot saab väga edukalt teha parmupilli ja šamaanitrummiga – Meisterjaan on selle ehe näide.

Mauno Meesiti nimi on tõenäoliselt paremini tuntud ansambli Sinine taga seisva loomingulise jõuna. Sinine on andnud seni välja paar albumit darkwave’i ja industrial’i üllitava saksa plaadifirma Accession Records alt. Uue plaadiga on Meesit oma loomingus kannapöörde teinud.

Tunnustatud filmilavastaja John Carpenteri isiklik debüütalbum on viimaks kättesaadav. N-ö friigižanrite meister alustas 70ndate keskpaigas ning lõi oma karjääri jooksul mitu imetlusväärselt stiilset ja mõjusat filmi, millest enamikule ta ise ka soundtrack’i komponeeris.

See on totaalne ja kõikehõlmav kognitiivne kogemus, mille täielikuks nautimiseks muutub sõnaline mõttekäik üleliigseks.

Käesolev plaat on umbes seitsme tunni pikkune audio-DVD-kogumik, mis koondab Lópeze vaiksemaid töid, pikim neist kolme tunni pikkune.

Berit Petolai käis 7.–8. mail Prima Vista festivali raames väikese kirjanikest ning teistest kultuuri- ja loodushuvilistest koosneva delegatsiooniga Palupõhja rabas visiidil. See inspireeris Berititki kirjanikest reisikaaslaste kombel sulge haarama ja sellest Müürilehele raporteerima.

2011. aastal riigikogus vastu võetud metsanduse arengukava lubab varasemast rohkem metsa raiuda ning seda lõdvematel tingimustel. Säärane metsamajandamine võib viia aga mitmete kurbade tagajärgedeni, millest vaid üks on lendorava väljasuremine Eestis.

Erinevalt oma eelkäijatest ei pööra film liialt tähelepanu Nirvana mõneti veidrale, vastuokslikule eduloole ega pretendeeri iidoli surma üle vaagimisele, vaid püüab kasutada pigemini Cobaini külluslikku portfooliot, et luua kinolinal visand keerulisest, enesega pahuksis indiviidist.

Öelda, et „Jurassic World” püüab tekitada vaatajais nostalgiat, on igal juhul õiglane, sest filmis leidub terve hulk äratuntavaid viiteid Steven Spielbergi käe all valminud klassikule ning isegi lugu ja tegelased on sarnased.

„Vaga vesi” jutustab kahest täiesti erinevast perekonnast Jaapani väikesaarel, teineteisega seotuse tundmisest ilma füüsilise lähedaloluta.

Mulle on alati meeldinud Bradbury meelelisus, aistingulisus. Tema lood pole abstraktsioonid ja analüütilised targutused, nagu ulmes (ja mitte ainult ulmes) väga tihti tavaks, vaid reaalne kohalolu füüsilises maailmas.