Müürileht

Müürileht annab Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul sõna noortele ja avaldab käesoleva aasta vältel nägemusi ja mõtteid kaasaegsest Eestist. Rahvaraamatukogude nähtavuse ja mõju üle mõtiskleb kriitik Mihkel Kunnus.

Kui uue/kaasaegse tantsu vorm on nii elav, varieeruv ja üllatav, siis kas ka sellest kirjutajad ei peaks oma töövahendeid pidevalt värskendama, neid kahtluse alla seadma ja uusi vaatenurki võtma, vormiga eksperimenteerima ning dialoogile kutsudes konteksti looma.

Tants on läbi aegade andnud rahvastele võimaluse salvestada oma kogemusi, tundeid ja olemust. Inimene, kes tunnetab oma keha ja oskab tema vajadustega toime tulla, on ka ise rõõmsam ja teotahtelisem. Professionaalne ja heatasemeline tantsukoolkond rikastab riigi kultuurielu ning tõstab tema mainet maailma silmis. (Eesti tantsu arengukava, 2003).

Mis võiks juhtuda, kui ühendada tulevikku vaatav digitaalselt genereeritav vormiloomevõimalus tagasivaatavate manuaalvõtete (näiteks paberi voltimise tehnikatega) ja looduse fraktaalse loogikaga?

21. aprillini on Kumu viiendal korrusel avatud Raoul Kurvitza isikunäitus, kus on väljas kunstniku tööd 1980. aastate lõpust kuni tänapäevani.

Lisaks kontsertidele, töötubadele, seminaridele ja restoranidele on TMW-l sel aastal kavas põnev „vestlusring” ehk „TMW Talks”. Avatakse tuuril olevate bändide telgitaguseid, räägitakse heli ja filmi kooslusest ning loomulikult ka disainist ja äppidest. Üks põnevamaid teemasid on kindlasti Välis-Eesti vinüüli kirju maailm. Martin Jõela valis välja kümme Välis-Eesti vinüülplaati, mida elu jooksul peab kuulama.

What makes a good band great? When the collective unconscious gets channeled, inexplicably they are singing directly to you. Somehow your innermost thoughts are bursting from the face of someone better looking and more alive than you. Then you know its love and you found your band.

Dramaturg – nimi kõlab hästi, aga kas me teame, mida dramaturgid tegelikult teevad? Müürilehe kutsel kohtusid linnateatri kirjandustoas ühel kaunil talvisel kevadpäeval neli selle ala esindajat: Triin Sinissaar Tallinna Linnateatrist, Anne-Ly Sova Rakvere Teatrist, Laur Kaunissaare NO99-st ja Mihkel Seeder Eesti Draamateatrist.

Ma mäletan väga selgelt, kus ja millal ma kuulsin esimest korda Zebra Islandit. 2011. aastal olin mõned päevad enne jõule õhtul hilja kontoris istumas, sest tähtajad olid kukkumas. Väsinud ja juhe koos, otsustasin teha pausi ja otsida netist ühe hea loo kuulamiseks. Keegi oli just jaganud mingi uue eesti bändi lugu „Falling Through” ja mõtlesin korraks kuulata. Ja siis ma kuulasin seda vähemalt kümme korda järjest ja ei saanud üldse aru, kes nad on ja kust nad välja ilmusid ja kuidas see nii hea on.

Hüpnagoogia/hauntoloogia on ehk juba eilse-üleeilse päeva moesõnad, aga ega siis otsekui unenäost väljasopistunud muusika lõppenud pole. „After Hoursit” võiks pidada kontseptalbumiks, millel ületunnitööst kurnatud rööprapsija kuulmekilede vahel avanevad vana Euroopa escherlikult moonutatud lossikoridorid, kus kummitavad kõhetud krahvid, kel sajandite saladused ja suguvõsa intriigid slepiks järel.

Selle bändi ja plaadi lugu võib jutustada justkui kujuteldava Skandinaavia õudusfilmi süžeed – seltskond hipisid läheb droogidest põhjustatud läbipõlemise järel metsa sisemist tasakaalu otsima ja siis...

Algorütmid on kaheliikmeline bänd, mis koosneb kahest sõbrast (Mihkel Tomberg, Roland Karlson), kelle ülesandeks on selgitada välja reaalsuse ja heli vaheline seos.