Müürileht

Kadi Kivilo luuletab hommikust, kui jagati hambaid, hambaauke, silmi ja küüniseid.

Täna, 24. mail nägi ilmavalgust Kiwanoidi uus tehnopaganistlik album „Vanatühi”, mis ilmub plaadifirmade Mille Plateaux, Glitch Please ja Trash Can Dance koostöös nii digis kui ka kasseti ja vinüülina. Uurisime, miks otsustas ta kõikide lugude pealkirjaks panna „eimiski” ning millised ta lemmikud tõrkehelid on.

19.–22. septembril toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumis esmakordselt elektroonilise muusika festival ja konverents unda. Programmist leiab rahvusvahelisi ja kohalikke DJsid ja live-artiste, klubikultuuri teemalisi vestluseid, töötubasid ja audiovisuaalseid elamusi ning Berliini klubiga Tresor koostöös kureeritud lava.

7. juunil toimub Tallinnas Paljassaare sadamas techno-muusika üritus Halal Club Werhause Edition, mis toob kokku artistid Eestist, Saksamaalt, Portugalist ja Lätist.

Öö kui Teine on paljuski meie endi konstrueeritud – mitte ainult hirmudes ja ihades, mida sinna kuvame, vaid juba oma ajalises piiritletuses. Berk Vaher vaatleb öö tähendust ERMis avatud näituse „Kellele kuulub öö? Eesti linnaöö kirgas ja hämar elu” näitel.

Mehhiko seebiseriaali „Metsik roos” erakordsest fenomenist Eestis on valmimas täispikk dokumentaalfilm. Filmitegijad kutsuvad inimesi jagama huvitavaid seiku „Metsiku roosi” vaatamisest koos pere, sõprade või töökaaslastega.

Oleme nähtavasti tunnistajaks sellele, et naisautorite kirjutatud teoseid – näiteks ajaloolist proosat – on hakatud eesti kirjanduses varasemast rohkem märkama ja tunnustama, sealjuures ehk mitte enam üksikteoste, vaid laiema nähtusena. Mis on selle fenomeni põhjused (ja tagajärjed) ning millest jääb veel vajaka?

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord tuleb juttu mõistest, mis kuulub juba ammu futuristide argisõnavarasse, aga tavalisele inimesele on ilmselt täielik ulme.

Eclectic Empire’i debüütalbum saabub ajal, kui grunge ja shoegaze’i võnked on naasmas ning 80ndad tunduvad ikka veel maagilised.

Tahate diagnoosi tänapäeva ühiskonnale? Minge rääkige Marju Lauristiniga. Tõsi, seekord tuleb jutuks ei rohkem ega vähem kui kogu Lääne tsivilisatsioon, mis on Lauristini hinnangul ühe suure tsükli lõppu jõudnud.

24.–26. mail toimub Tartus Sadamateatris esimene tätoveerimis- ja alternatiivkultuuri festival Cry Me a River, kus asuvad nahka kaunistama kunstnikud nii meilt kui ka mujalt. Festivali korraldajad Maris, Jana, Spike, Iisak ja Rainer jagavad, milline on meie tätoveerimiskultuuri Zeitgeist ning mida üritusel näha ja kuulda saab.

Selle artikli algidee pärineb Jaak Tombergilt, kes andis tudengitele ülesande kujutada ette, milline näeks välja mõni kindel Eesti paik aastal 2049. Meie suuname oma tähelepanu aga aastale 2100 ning teie ees on eri inimeste nägemused vabalt valitud kohtadest või ühiskonnast üleüldiselt – sellest, millist düstoopiat, utoopiat, üleminekut või vähikäiku me 22. sajandi alguses võiksime kogeda.