Müürileht

Kui Eesti lähiminevikus on mälestusväärselt kaitstud üht hõlmikpuud Haaberstis, siis Saksamaal hõivavad aktivistid terveid metsi. Aastaid kestnud vastupanuliikumise käigus on arendatud välja hulk kollektiivseid praktikaid osalejate julgeoleku tagamisest olmemurede lahendamiseni.

Kultuuri- ja kirjanduselu korraldamisest ja selle olulisusest äärmiselt ebakindlates tingimustes, väsimusest, rahast, vihast, sõprusest ja võrgustikest, raamatukogude tähtsusest ning hirmust olla eksinud…

Liberaalse demokraatia jaoks tundub aasta 2024 minevat ajalukku kui annus horribilis – aasta, mil kõik, mis sai valesti minna, ka läks.

Rulatamine on linnaruumis liikumise kunst, aga filmist suurt kunsti otsida ei maksa.

Johannes Säre jätkab pärast aastatepikkust pausi näitusetegevusega ja näitab ennast uuest küljest.

Mis saab mitmekesisest väikeste väljast, kus tihtilugu juba hoitakse viimaste hambaproteesidega kinni toimetulekunullist? Kas see tähendab kohaliku kultuurisektori suurema ümberorganiseerumise algust?

Lisaks jõuluturgudele, -laatadele, -dineedele ja -pidudele toimub detsembrikuus Eestimaal hulganisti kultuurseid sündmusi. Ette tuleb kinnismõtteid, kehatuunimist, vastupanu, passimist, luulelugemist, linnuvaatlusi ning aasta lõpetuseks ka (vähemalt) üks magusmõru pidu.

Linna peal on juttu mingist uuest ja elujõulisest punkmuusika lainest. Esimeses osas otsisime üles inimesed, keda võiks selle uue laine eestvedajateks pidada – tutvume Kalli Talonpoika ja Riste Sofie Kääriga.

Plaadiga „Nocturnal Orange” on INGA leidnud endale meelepärase suuna Eesti RnB ja neo soul’i maastikul.

Värskel albumil tungib Luurel Varas eelmise kümnendi bassimuusika kiudude vahele ja tõstab selle taas valgusvihku.

Müürilehe toimetus intervjueeris kaheksat inimest, kes puutuvad oma ametis sagedasti kokku surmaga. Surm on eksistentsi loomulik osa, aga sellest rääkimine ja sellele otsa vaatamine on enamasti seotud negatiivsete emotsioonide, tabude ja tumedusega. Seetõttu soovisimegi teada, kuidas suhestuvad surma ja seda ümbritseva kultuuriga inimesed, kelle jaoks see on igapäev.

leidsin hiljuti vihiku, kuhu olin kaheksa-aastaselt kirjutanud: „ma mõtlen tihti… rikkusest, surmast ja jäätisest.” praeguseks pole eriti midagi muutunud. tänu oma ettevõtjatest vanematele on mul olnud juba noorest east saati võimalik lüüa kaasa mitmes pereäris. läbi aastate on kõik tööotsad viinud mind ikka ja jälle surnuaeda.