Müürileht

On teemasid, mille jutuks võtmine võib rikkuda ära suguseltsi süldilaua, ajada tülli sõpruskonna või veeretada kraavi kohtingu. Pagulased, samasooliste abielu, #MeToo, feminism, veganlus, mets, valimised ja vaktsiinid on tavapärased miinid, mille vahel tuleb laveerida, aga üha rohkem nõuavad tähelepanelikkust ka arhitektuur ja linnaplaneerimine.

Filmis „Rikutud hing. Viirus” tammutakse tanksaabastes „õigluse” tähe all läbi kümneid metsateid, külastatakse mitut „Teneti” võttepaika ja peetakse maha lugematu arv võidukaid rüselusi kohalike töllmokkadega.

Kooliaastatele hoog sisse lükatud, suvised põllutööd seljatatud, seenedki metsast koju toodud, nõnda on aeg vaadata natuke ringi – muidugi kultuuri järele. Mida on aga sel viinakuul meile seekord pakkuda? Õige palju!

Enneolematu hulga erineva sisuga informatsiooni ristamine enneolematu globaalse kriisiga on mõjunud vandenõuteooriate juba niigi epideemilisele levikule kui väetis, mis annabki põhjust rääkida järjekordsest „salasepitsuste kuldajast”.

Riin-Kärt Ranne töötab Stuttgardis arhitektina, kuid hobi korras projekteerib ta DJ-puldi taga ka helimaailmu.

Raili Uibo kirjutab Feministeeriumis, miks kapist välja tulemise metafoor Eesti LGBTQ kogukonna elude kirjeldamiseks ei sobi.

Eestis visatakse toitu ära rohkem kui kunagi varem ning trendi pöördumist pole hetkel näha. Olgugi et regulaarne toidu raiskamine on ebamoraalne, majanduslikult ebamõistlik, sotsiaalset ebavõrdsust arvestades lihtsalt piinlik ning keskkonda koormav, leiame endale üha õigustusi, miks see on paratamatu või et muutused ongi aeglased.

Kaisa Kuslapuu ja ta kevadine helikandja „Nupud” on uus peatükk nüüdisaegses „lõõtsarenessansis”, mis on võtnud enda südameasjaks pühkida instrumentidelt senine „tolmunud simmanipillide” maine.

Mis on need asjad, mis meenuvad sulle seoses kooliga? Piret Põldverile toob see meelde toidulõhnad, külma, kohustused.

Kinos Sõprus linastuv Quentin Dupieux’ uus film „Kärbes” toob vaatajateni kahe mehe ja hiiglasliku kärbse seiklused, kuid seda juba režissööri varasemast loomingust tuttavas absurdi ja teadliku mõttetuse marinaadis.

Sooloelektroonik Hugo Mesi on jõudnud päris palju ära teha. Üritustesarjad, raadiosaated, DJ-esinemised, plaadifirmade Mürk ja Rave Paladin kureerimine, klubi HALL kulisside ees ja taga sagimine – pole kahtlustki, et mees on loovutanud enda hinge täielikult techno’le.

Kui tahta natukene veel päikest hanguga kinni hoida, siis selleks on hea abiline raamat „Õpetajad”, mille pealkiri ütleb kõigile midagi isiklikku ja hästi üldist korraga. Sügisesed punased pihlakad ja värsked astrid teevad ise poole vajalikust turundusest ära.