Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on.

Kunstimaailm kui selline on alati olnud üks üsna hierarhiline paik. Kuna Eestis kunstiturg alles areneb, siis hierarhia tippu ei määra niivõrd materiaalne, kuivõrd sümboolne kapital. Viimaste aastate üsna jõuline kaasaegsete kunstnike normaliseerimine(1) laiema avalikkuse ees + loomingulise ettevõtlikkuse riiklikult toetatud positiivne kuvand on kaasa toonud selle, et kunstnik olla on, vähemalt teatud skeenedel, jälle päris cool. Disainerist rääkimata. Näituseavamistel kohtab üha laiemat ringi muudel aladel tegutsevaid persoone ja arvamusliidreid. Laiemasse teadvusesse on jõudnud ka „tugistruktuurid” – näiteks Temnikova ja Kasela galerii on kehtestanud atraktiivse kunstidiileri kuvandi, kes on ise sama äge nagu kunstnikud, kes tema „portfellis” on. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus torkavad samuti rohkem silma, välismaa ja välismaale vahendamine on kohaliku vereringe jaoks vajalik. Nii et kunstnik, kuraator ja galerist olla on juba üsnagi prestiižne. Kunstiteadlane ka. Valge Kuup toob esimest korda esile näituse installi kui iseseisva kompetentsiliini, mille viljelejad on seni pigem varju jäänud. Ja nii edasi.

Mida rohkem väli seestpoolt korrastub ning erinevad suunad end välja kujundavad, seda rohkem kerkib järgmise loogilise küsimusena esile töö publikuga. Avalikkuses toimuvad arutelud kunsti üle osundavad samuti selgelt kätte, et kõige nõrgemad lülid kunstiväljal on täna kommunikatsioon ja haridus.

DIY…..NOT

Kommunikatsioon on praegu enamasti miski, mida teevad kunstnik, kuraatorid, galerist jt oma põhitegevuse kõrvalt, kui nad jaksavad ja kui nad oskavad. Ning kuivõrd kommunikatsiooni puhul on oluline isiklik network, siis see tähendabki, et info kunstisündmuste, -nähtuste ning kunstnike kohta levib eelkõige tegijate tutvusringkondade piiril. Laiema publiku, tihti isegi mitte teistes kultuurivaldkondades tegutsejateni see teadmine ei jõua – kuna „kommunikaatoritel” on siiski ka põhitöö, pole võimalik väga kaugele võrke välja viskamas käia. Uuemal ajal liigub kunstiväljal juba ka isikuid, kes on midagi sellist nagu „kommunikatsioon ja turundus” lausa õppinud, kuid nende puhul on tihti probleem kunsti ning jooksva kunstielu sügavamas mõistmises, mistõttu sisu publikuni toomine kannatama kipub. Kõige olulisem mingi asja kommunikeerimise juures ongi see ebamäärane „laiem tunnetus” – miks just see näitus/kunstnik/teos oluline / huvitav / epohhi loov jne on. Seda ei saa ette kirjutada, kuraatorite saadetud pressitekstidest pähe õppida ega ka päris oma peaga kabinetivaikuses välja mõelda, vaid see tekib kogemusega, kumuleerub pidevast kohalolemisest, üritustel käimisest, kunstnikega suhtlemisest, oskusest iga skandaalikiskumisega mitte kaasa minna ning esile hüppavaid haipe läbi näha (vajadusel luua ka). Eriti praegu, kus „kommunikatsioon” on pidevalt käest libisev, järgmistesse uuendustesse, niššidesse ning suhtlusvahenditesse kaduv tõeline tihnik, kus ei saa hakkama korraks sinna sisse põigates ega ka seda ainult koolis õppides. Loomulikult peale kooli sissekasvamine alles algabki, aga mul on tunne, et paljud seda õppinud ei anna endale aru, et kunsti kommunikatsiooni ei saa teha ainult tööna, kellast kellani, vaid sukeldudes – väljal on palju nähtamatuid niidikesi, vanu asju, isiklikke põimumisi, taustainformatsiooni, mida oleks hea navigeerimiseks siiski teada (kui palju ennast nendest mõjutada lasta, on hoopis teine asi).

„Pehmed väärtused” – not so cool

Kui kunsti kommunikatsioon ja turundus suunana siinses kontekstis alles otsib ennast, siis hariduse kohta tundub just, et see on jälle liiga hästi paika loksunud. Haridustöötajad on heategijad, kelle raske eluga me kõik kaudselt kursis oleme ja keda põhimõtteliselt toetame. Kes ei peaks haridust oluliseks? Eelhäälestus on igati positiivne, kuid lähemalt vaadates tundub, et eelhäälestuseks see jääbki – haridus on paigutatud kindlalt teatavasse „sahtlisse”, millel aktiivset sidet oma tegemistega ei nähta. Eelarvamus nr 1: haridus kunsti kontekstis tähendab tegelemist laste ja noortega. Silme ette kerkivad pildikesed näiteks mõnest kunstimuuseumist, kus ümber täiskasvanud haridustöötaja aelevad parketil maas rõõmsad mudilased ning seinal on mõni barokne lahingustseen. Ohkame õnnelikult, et ah kui tore, keegi tegeleb ka järelkasvuga, ja liigume oma eluga edasi. Eelarvamus nr 2: haridus kunsti kontekstis tähendab mingit manuaalset tegevust, mis kuidagi toetub „kunstioskusele” või peaks seda kuidagi arendama. Seega, haridus kunsti kontekstis on enamasti selline natuke ninnu-nännu asi – midagi need lapsed seal meisterdavad; awww ja nii edasi. Lisaks tegelevad sellega „mingid teised inimesed” – kunstiõpetajad, kelle maine ei ole kunstiväljasiseselt kuigi kõrge. Kõige prestiižsem on olla ikkagi kunstnik, kuraator, kunstiteadlane või galerist, Looja mingiski mõttes. Kes nendele marjamaadele (täiskohaga) ei mahu, on sunnitud elatist teenima lapsi või tudengeid õpetades. See on osa, mis tihti näiteks näituseid saatvates CVdes ei kajastu. Kunstnik, Kuraator, Kunstiteadlane ja Galerist on igati valmis tunnistama, et haridus ON põhimõtteliselt tõesti väga oluline, aga sellega tegelegu mingid teised inimesed. Siis kui sisulised otsustused on juba ära tehtud, kutsutakse kohale haridustöötajad ja kommunikatsioon, kes peavad mingil viisil selle üllitatud produkti „rahvale”, „avalikkusele” jms ebamäärastele üksustele „maha müüma”. Kunstiharidusest on ammu saanud pedagogy asemel vähem hierarhiline education, mille asemel on üha rohkem hakatud kasutama mõistet art mediation. Küsimus ei ole millegi selgeks tegemises kellelegi (nt miks see on hea näitus/teos vms), vaid diskussiooni tekkimise toetamises. Haridus ei lihtsusta kunstnike ja kuraatorite kontseptsioone „massimaitse” huvides, ei tähenda eeskätt manuaalset tegevust kunstiande (moodsamalt loovuse) arendamiseks, ning järelkasvu kõrval on suur tööpõld ka praeguse täiskasvanud publiku puhul. See on sama mitmekihiline ja -haruline tegevus nagu kommunikatsioon ja turundus. Kuidas võiks veel kasutada kunsti ja kunstiga täidetud ruume? Kuidas leida kaasaegsed ja intelligentsed viisid kunsti vahendamiseks ning kelle mure see on, et nõrkade lülide juurest ühendus sootuks ei katkeks?