Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Jätkame eelmises numbris alguse saanud mõtisklust tänavakunsti institutsionaliseerumise üle.

Margus Tamm võtab eelmises Müürilehe numbris ilmunud artiklis „Tänavakunstist” kasutusele sotsiaalse bandiidi mõiste. See on keegi, kes „on seaduse silmis kriminaal, kuid rahva hulgas armastatud kangelane”, mis on minu arust väga tabav kirjeldus tänavakunstnikule. Mind panid aga käesolevat teksti kirjutama artikli viimased laused selle kohta, kuidas sotsiaalsest bandiidist tänavakunstnik sureb läbi institutsionaliseerimise.

Kohaliku tänavakunsti kiire arengu juures on tänavakunsti institutsionaliseerimise küsimus täiesti õigustatud probleemipüstitus, millest on ka enne räägitud. Paari viimase aasta jooksul ei ole kvaliteetsemaid ja mõtestatumaid teoseid märgata mitte ainult tänavatel, vaid (Tartu) tänavakunstnikud on jõudnud ka kõikidesse suurematesse kunstiasutustesse, nagu Kumu, Tallinna Kunstihoone, Tartu Kunstimuuseum, rääkimata väiksematest galeriidest ning festivalidest siin ja välismaal. Edward von Lõngus teeb Tartu noore kunsti oksjonil hinnarekordeid, MinaJaLydia uuest videost näeb, kuidas politsei ei sekku tänavakunstitöö öisesse valmimisprotsessi. Tänavakunstifestival Stencibility võtab järjest rohkem rahvusvahelisi pöördeid ning esmakordselt ilmus ülipopulaarses tänavakunstiblogis Vandalog artikkel Tartust.

Esiteks on mul hea meel näha, et tänavakunstiteemaline diskussioon on muutunud huvitavamaks kui „kas nii ikka tohib?” ja oleme välja kasvanud kõikvõimalikest jaburatest teemapüstitustest, nagu „grafiti – kunst või kuritegu?”. On jõutud arusaamale, et üks ei välista teist. Kunst ja kuritegu ei ole vastandid, tegevus võib olla korraga mõlemat. Nüüd, mil tänavakunsti kunstilises väärtuses enam niivõrd ei kahelda (erandiks Tartu linnakunstnik), on tasakaal jällegi selle kuritegelikkuse elemendi juures. Justkui tänavakunsti ellujäämiseks oleks vajalik, et tänavakunstnik ei eksponeeri oma töid iialgi seinte vahel ega saa enda töö eest palka.

See romantiline arusaam sotsiaalsest bandiidist kui tänavakunstnikust eeldab, et sama tähtis, kui on olla rahva hulgas armastatud, on olla ka seaduse silmis kriminaal. Kriminaalsus iseenesest ei ole ju põhjus, miks kunstnik oma töid tänaval eksponeerib. Tänavakunstnike levinumad tegutsemispõhjused tõi ka Margus Tamm enda artiklis ilusasti välja: võitlemine linnaruumi privatiseerimise vastu, sotsiaalse sõnumi edastamine mööda alternatiivseid kanaleid jne.

Kui kasutada jällegi kulunud Tartu ja Tallinna näidet (mille eest ma iga kord Tallinnasse minnes piki päid ja jalgu saan), siis vaadake, mis toimub samal ajal, kui pealinnas käivad grafiti-kirjutajad ja tänavakunstnikud ikka veel mööda äärelinna, mahajäetud maju ja raudteeääri, Tartu kesklinnas (siin võib abiks olla näiteks Tartu tänavakunstikaart). Tänavakunstnikud ei tunne, et nad peavad ennast peitma, et nad teevad midagi halba, vaid nad ongi aktsepteeritav osa sellest linnaruumist, mille eest aastaid on võideldud. Ja seda ei oleks juhtunud, kui kunstnikud oleksid jäänud „truult” ainult tänavatele. Nad tegid endid kuuldavaks mitmes erinevas sfääris. Pidage silmas, mida ma praegu ütlen – see on alles algus.

Olen alati rõhutanud, et tänavakunstikultuur on tervik, mis koosneb nii kooskõlastatud kui isetekkinud töödest, nii läbimõeldud kvaliteetsetest kunstiteostest kui sodimisest. Tähtis on, et nende vahel on tasakaal, et üks ei domineeri teiste üle. Hakkan kodulinna tänavakunsti käekäigu pärast tõsiselt muretsema alles siis, kui avastan, et tänavatel ei toimu mitte midagi. See, et mujal galeriides, muuseumites ja festivalidel toimub paralleelselt tegevus, teeb asja ainult huvitavamaks.

PS. Avan festivali telgitaguseid nii palju, et arutelu algatanud „Ms Reet” polnud linna tellitud töö, vastupidi, see tekkis festivali ajal linnavalitsusele üllatusena. Mis neil muud üle jäi, kui sellega rahul olla ja seda järgmises turismikampaanias ära kasutada. Kuna reklaamikampaania toimus festivaliga kooskõlastamata, siis mis meilgi omakorda üle jäi, kui olla õnnelikud, et meie vaeva ja tööd tunnustatakse.