Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Seekord esitame kultuuri kohta spekulatiivse analüüsi Maslow-Ponzi meetodil.

Maslow’ inimvajaduste hierarhia

Teedrajava ameerika päritolu psühholoogi Abraham Maslow’ püramiid esitab inimvajaduste hierarhia. Klassikalisel Maslow’ skeemil (esmakordselt aastal 1943) on viis üksteisel asetsevat tasandit, kõige alumise baasi moodustavad füsioloogilised vajadused (toit, soojus, seks, uni jne), püramiidi tipus aga on eneseteostus, oma potentsiaali täielik realiseerimine (joonis 1). 1960ndatel lisati Maslow’ püramiidile veel kaks tasandit: eneseteostusest allpool, viienda põhivajaduste tasandina nimetatakse vajadust teadmiste, kuuendana vajadust esteetilise elamuse järele. Ehk siis eneseteostusest allapoole eraldatakse kultuuriline tarbimine ja ülemist, eneseteostuse tasandit tuleb seega mõista kui kultuurilist tootmist, loomingulist tegevust. 1970ndatel lisati veel üks aste. Püramiidi uueks tipuks, kaheksandaks tasandiks paigutati transtsendentaalse tasand. New-age’likest allusioonidest ei pea end siinkohal häirida laskma – piisab, kui mõista transtsendentaalse all piire ületavat, olemasolevast teadmisest või kogemusest kaugemale minevat. Kaheksandat tasandit võiksid asustada advanced kultuuritootjad elik kultuuriheerosed – suured loojad, avastajad, leiutajad jt. Samuti on seda tasandit seostatud vajadusega teisi valgustada, õpetada, teed juhatada. Ehk inimvajaduste realiseerimise hierarhia tipus olijad näitavad eeskuju ja õpetuse kaudu ka madalamatel astmetel olijatele teed kõrgema eneseteostuse poole.

Maslow’ konstruktsioonis on palju küsitavusi, seda on ohtralt kritiseeritud, kuid skeem on jätkuvalt väga populaarne ja aktuaalne. Huvitaval kombel aga pole Maslow’ skeemi üle käivas arutelus pööratud tähelepanu kõige ilmsemale – nimelt sellele, et tegu on püramiidskeemiga.

Ponzi püramiidskeem

Teedrajava itaalia päritolu finantsmahhinaatori Charles Ponzi püramiid on üldtuntud ärimudel, mida on küll ohtralt kritiseeritud, enamikus riikides on selle teatavad monetaarsed vormid keelustatud, kuid skeem on jätkuvalt laialt levinud ja populaarne.

Püramiidskeemi puhul värbab algataja elik püramiidi tipp skeemiga liituma väikse grupi investoreid, kes peavad omakorda värbama uue grupi investoreid jne. Kogu tulu tuleb uutelt liitujatelt, kuid kapital koondub astmeliselt püramiidskeemi tipu suunas. Kõrgemal tasandil asetsejate parem elujärg inspireerib uusi liitujaid järgmisele tasandile pürgima elik enda alla uut kihti liitujaid värbama. Mida alumistel kihtidel olijad enamasti ei mõista, on see, et tänu nende edasipürgivusele nihkub ka püramiidi tipp aina kõrgemale, samas kui uue alumise astme moodustamine muutub aina keerulisemaks, sest nõuab iga kord astmeliselt rohkem uute investorite leidmist. Teoreetiliselt paneb püramiidskeemi absoluutse kasvu piiri paika demograafiline baas. Ideaalne Ponzi skeem hõlmaks kogu inimkonda. Kui uusi liitujaid pole võtta, hakkab püramiidi tipp alumisi kihte järjest ressurssidest tühjaks tõmbama. Tavaliselt variseb skeem kokku, kui alumised 2/3 püramiidist on tühjaks tehtud.

Kõige ökonoomsema, nn 8 palli mudeli puhul peab igas alla lisanduvas tasandis olema eelmisest kaks korda rohkem investoreid. Näidetes aga kasutatakse tavaliselt skeemi, kus nõutav on koguni kuuekordne kasv (joonis 2).

Maslow-Ponzi hüpotees

Pangem need kaks konstruktsiooni nüüd kokku.

Levinuimad etteheited Maslow’ käsitlusele (lisaks sellele, et kogu skeem on üldse falsifitseerimatu ja seega ebateaduslik) osutavad vastuolule: skeem kirjeldab justkui üksikindiviidi, samas on enamik skeemis välja toodud vajadusi sotsiaalse loomuga.

Tegelikult võib oletada, et tegemist pole tingimata vastuoluga, vaid Maslow on siin täiesti teadlikult mõnevõrra ambivalentne. Kindlasti ei soovinud ta kirjeldada oma püramiidi ühiskonnamudelina, sest siis oleks saanud teda süüdistada klassiühiskonna propageerimises; samas on Maslow muu hulgas väitnud, et kui teise tasandi vajadusi suudab rahuldada tervelt 75% elanikkonnast (USA näitel), siis täieliku eneseteostuseni jõuab vaid ca 0,1%. Sellega osutab Maslow (tahtlikult või tahtmatult) tegelikult individuaalse eneseteostuse taustal peituvale sotsiaalsele kihistumisele. Annab mõista, et inimvajaduste püramiidi saab ühtlasi vaadelda ühiskonnapüramiidina, kus kõrgemate vajaduste rahuldamine on kättesaadav aina väiksemaarvulisemale ülemklassile.

Võtkem seesama 0,1%. Individuaalset eneseteostust võimaldavaks ühiskondlikuks baasiks on seega vähemalt 1000-pealine populatsioon. Klassikalise Maslow’ püramiidi viie astme vahel ühtlaselt jaotatuna tähendaks see, et iga tasandi populatsiooni vahe on umbes kuuekordne. Antud aritmeetika vastab hästi ka enim levinud püramiidskeemi aritmeetikale (vt uuesti joonist 2).

Maslow’ püramiid võib tunduda staatilise konstruktsioonina, tegelikult on süsteem rajatud vertikaalsele liikumisele. Kõrgemate tasandite heaolu inspireerib alumistel tasanditel asetsejaid omandama haridust, tarbima kultuuri, arendama oma loovust jne. Tipus paiknejate aina kasvav karisma meelitab liituma ja edasi pürgima aina uusi alamkihte. Samamoodi Ponzi püramiidi puhul – tipus säravad investeerimisgurud ja -geeniused tõmbavad ligi uusi järgijaid.

Mõlemad püramiidid ehitatakse alt üles. Oluliseks erinevuseks on see, et Ponzi skeemi olemus seab ka liitujatele piirangud, näiteks vanuselised, geograafilised, tahteavalduslikud vms. Maslow’ puhul on skeemi alumisse ossa koondunud piiranguteta tinglikult kogu inimkond. Viimane aga võib tähendada ka seda, et Maslow’ püramiid on lihtsalt n-ö ideaalne Ponzi skeem.
Niisiis, kahe püramiidskeemi vahel on ilmseid sarnasusi – see aga ei tõesta veel tingimata, et tegu on sama skeemiga.

Maslow-Ponzi püramiidskeemi tõestus

On üks ümberlükkamatu tõestusviis. Ükski Ponzi skeem ei eksponeeri end Ponzi skeemina, kuid kõik Ponzi skeemid päädivad kokkuvarisemisega.

Ponzi püramiidi alus, nagu öeldud, on pidev kapitali (mitte tingimata ainult monetaarse kapitali) juurdevool ning kokkukukkumise põhjus asjaolu, et skeemi sisenenud kapital ei tooda lisaväärtust kõigi skeemis osalejate jaoks (ehkki seda on lubatud). Proovigem nüüd sellist kriisi ette kujutada Maslow’ püramiidi näitel. Mis juhtuks, kui tipus olijate eneseteostuseks vajalik demograafiline baas ammendub, kuid nad soovivad jätkata liikumist kõrgematele vaimsetele tasanditele? Sel juhul jätkaks püramiidi tipp ressursside kasutamist, aga kuna juurdevool puudub, teeb ta seda alumiste kihtide arvelt, õõnestades omaenda baasi. „Nälgivad kirjanikud” ja „külmetavad kunstnikud” väljendavad justnimelt olukorda, kus püramiidi kõige alumine tasand (toit, soojus) on hakanud ohtlikult hõrenema. Järgmiseks kaotatakse töö, siis kodu, seejärel lähevad sõbrad ja perekond. Kui tipp jätkab sellegipoolest ülespoole liikumist, variseb lõpuks kokku ka viies, kognitiivne tasand – teisisõnu, kaotatakse mõistus. Silme ette võib nüüd manada popkultuurist tuttava sassis juustega „hullu teadlase” või ka arhetüüpse külahullu.

Maslow millestki sellisest ei räägi, nälgival kirjanikul pole tema püramiidis kohta. Tema skeemist jääb mulje, et põhimõtteliselt saavad kõik inimesed tõusta kõrgeima eneseteostuse tasandile, kus nad hakkavad nautima külluslikku, teadmisteheldet ja loomingulist elu. Pilk kultuurilukku ja me ei leia kusagilt seda kaunist pilti. See, mida me kultuuriloos tegelikult näeme, on lugematud tõendid kriisidest ja kokkuvarisemistest – mööda ajalugu laiali pillutet külmetavad kunstnikud, piinatud geeniused, põletatud prohvetid ja muu taoline traagiline seltskond (üksikud õnnelikud erandid üksnes kinnitavad reeglit). Pilk kultuurilukku – ja siin ei saa olla mingit kahtlust – ja see, mida me näeme, on kokku varisenud Maslow-Ponzi püramiidskeemide otsatu varemete väli.

Kokkuvõttes tuleb seega lugeda tõestatuks, et Maslow’ inimvajaduste püramiidi näol on tegemist Ponzi püramiidskeemiga.

*

Lisa
Järgneva eesmärk on näitlikustada, kuidas saadud järeldusi praktikas rakendada.

Nagu eespool toodud, on Maslow-Ponzi püramiidskeemi konstant 6. Võtkem aluseks kõige kaasaegsema, nn täiendatud kaheksaastmelise Maslow’ püramiidi, kus eneseteostusest allapoole on eraldatud informatsiooni ja kultuuri tarbimine ning sellest kõrgemale lisatud guru-tasand. Lihtne arvutustehe ütleb, et selleks, et üks inimene saaks end täielikult teostada, on vajalik ca 46 000-pealine populatsioon. Geeniuse või guru ülalhoidmiseks on aga tarvis veerandit miljonit inimest. Tegemist on optimaalsete arvudega(1), millest hälbimine viib kriisideni.
Vastavad arvutused oma kodulinna või kodumaa kohta võib igaüks ise teha.