Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on.

Mind hämmastas hiljuti ühe raamatu esimene lause: „Humanitaaria ja kunstid mängivad demokraatia ajaloos keskset rolli ja ometi häbenevad täna paljud lapsevanemad oma kirjandust või kunsti õppivaid lapsi.” Tegu oli ameerika filosoofi Martha Nussbaumi raamatuga humanitaaria rollist demokraatlikus ühiskonnas, mille kaanel uhkeldas silmatorkavalt suurtes trükitähtedes „NOT FOR PROFIT”. Ilmselt kirjastuse turundusosakonna trikk, sest raamatu põhisõnum oli see, et Ameerika kõrghariduses, mis on üha enam surutud rahvusliku koguprodukti kasvatamise teenistusse, ei teadvustata humanitaarsete erialade kasulikkust demokraatlikule ühiskonnale. Humanitaaria on aga Nussbaumi sõnul demokraatia eeldus, sest see ei varusta ühiskonda üksnes kriitilise, vaid ka loomingulise ja uuendusliku mõtlemise ja empaatiavõimega, kasvatades seega demokraatlikule riigikorrale – ent, olgem ausad, ka turumajanduslikule – vajalikke aktiivseid kodanikke. Aga seekordse Artishoki veeru teema ei ole mitte humanitaaria olukord õhtumaades või Eesti Vabariigis, vaid kunstnikest girlfriend’id ja boyfriend’id, vanemad ja vanavanemad, lapsed-lapselapsed ja üldse kõik lähedased, kes on meile muus mõttes väga kallid, aga kelle valikud elus on meile pinnuks silmas.

Kas te teadsite, et Eestis saavad ka tuntud ja tunnustatud neljakümnendates kunstnikud oma lähisugulastelt ikka veel kirju tööpakkumistega, sest nad tahaksid sind ju kuidagi „aidata” – mu kallis, kaua sa „nihukest” elu võid elada? Kuulsin hiljuti kolmekümnendates Taiwani kunstnikust sõbralt, et ka tema vanemad käivad talle peale nagu uni, et „ta läheks lõpuks ometi tööle”, sest kes teda „sellisena” tahab, elukaaslast ta „niimoodi” endale ei saa, rääkimata sellest, et keegi sooviks temaga abielluda või perekonda luua. Taiwan on mitmes mõttes Eestiga sarnane üleminekuühiskond, üks neljast Aasia tiigrist, mille uhkuseks on tema jätkuv, peamiselt tehnoloogiasektorist tulenev majanduskasv, ehkki ühiskonnas endas valitsevad veel võrdlemisi traditsioonilised väärtused. Väikeste ja tublide ning tegelikult ju täna veel sotsiaalselt mobiilsete ühiskondade üks eripärasid on, et „ripakil” noored elujõulised inimesed ei jää enamasti ühiskonnas kahe silma vahele ning varem või hiljem tabab neid sotsiaalne surve „minna tööle” või „olla ühiskonnale kasulik”. Ehkki vabakutselisus ja projektipõhisus on Eestis üha tavalisemad, üha tervitatumad tööhõivevormid, teenides pahatihti küll pigem tööandja huve, on kodus või ateljees töötav kunstnik ikka „lillelaps” või „elukunstnik”, mis sest et suur osa tema ajast kulub niisamuti lõputute projektide ja rahataotluste kirjutamisele. Mitte vastutuse puudumisest tuleneva vabaduse pühitsemisele, nagu Veiko Õunpuu filmis „Free Range”, mille kirjanikust peategelane Fred on pärit pigem kujuteldavast 1920ndate Pariisist, kultuurilugude peatükist „Les années folles”.

Möödunud sügisel Kanuti Gildi SAALis etendunud Flo Kasearu, Oksana Tralla, Veronika Vallimäe, Marianne Männi ja Riina Maidre lavastus „Püha öö” oli mitmes mõttes veenvam ja liigutavam kunstnikuelu kirjeldus ning kui kunst üldse suudab lülituda käimasolevatesse loovinimeste tasustamise teemalistesse aruteludesse, siis just selliste lavastuste kaudu. Laval on viis noort naiskunstnikku, kes peavad ehitama etenduse lõpuks vaataja silme all valmis auto, samas kui nende elukaaslased ja emad – mitte palgatud lapsehoidjad – läbipaistvate kulisside taga paistvates suurtes tubades nende lapsi mängitavad ja kussutavad ja tagalat kindlustavad. See on veenvam ja liigutavam ning jõudu andvam, kuna siin on tegemist musterperekondade ja kaaslastega, kes saavad aru, et see, mida sa „kunstiga jännates” teed, on palju ägedam ja suure tõenäosusega ka ühiskonnale vajalikum kui see, mida sa teeksid samal ajal mõnel „korralikul” sotsiaalsete garantiidega kontoritööpostil. Minu enda peres on kunstiga tegelemist sallitud, isegi toetatud tänu sellele, et vanemad vennad läksid praktilist ala õppima – ära pane kõiki mune ühte korvi –, ent vist siiski ka tänu tasapisi tekkinud arusaamale, et materiaalsed väärtused ei ole siin elus veel kõik. Küllap on sada aastat professionaalset kultuuri liiga lühike aeg, et veenda neid perekondi, kelle kokkupuude kunstiga piirdub sellega, et üks nende pereliige on hakanud „veiderdamise peale aega kulutama”. Nokk kinni, saba lahti. Kui perekond ei usu oma kunstnikust lähedasse või ei usalda tema valikuid elus, ei saavuta viimane suure tõenäosusega ka kunstnikuna edu ega hakka kunstiga elatist teenima, sest võidelda tuleb mitmel rindel: nii kodus kui väljaspool kodu.

Mul ei ole tegelikult kahtlustki, et üsna pea hakatakse ka Eestis leidma, et kunstnik võib olla kaaslasena lõputu imetluse allikas – ehkki vahetult enne isikunäituse avamist tuleb kodus käia ki-ki-var-vul ja elu temaga võib tunduda korraks lihtsalt või-ma-tu –, et loomingule pühendunud kunstnik perekonnas on väga noobel asi või et kõrge eani töötav kunstnikust vanaema või vanaisa on üks lahedamaid inimesi üldse.