Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on.

22. augustil ilmus Kroonika esikaanel udupilt, mis kategoriseerus pealtnäha kodanikumeediaks. Tubli kodanik märkas „kahtlast aktsiooni” ja tegutses „üldise hüvangu” nimel, kasutades seejuures isiklikke vahendeid ehk pildistades ja filmides omaenda nutitelefoniga. Ma ei tea, kas ta heitles enne saatmisnupu vajutamist sisemiste dilemmade tõttu, ma ei tea, mida ta selle väljaandele edastamise eest sai, ja ma jumala eest ei tea, kas ta midagi üldse mõtles või tundis, kui pilt hiljem näiteks Vene meedias poliitinstrumendina käiku läks. Mind ei pannud kogu see lugu mõtlema niivõrd kaasaegsele presidendiinstitutsioonile(1), vaid piltide kergemeelsele elule tänases digitaalses infoühiskonnas. Justnimelt kergemeelsele, sest praegu pole midagi lihtsamat pildi tegemisest ja selle meediasse paiskamisest, paari ekraanipuudutusega on mõlemad toimingud tehtud, seejuures autori anonüümsus tagatud ja isiklik vastutus välistatud. Ent erinevalt pabermeedia ajastust on piltide elu digitaalmeedias avaldamisega alles algamas: sotsiaalmeedia ja pildijagamiskeskkonnad, fotoblogid, meemid ja lõputuid võimalusi pakkuv remiksikultuur. Nagu on öelnud teletäht Alec Baldwin ameerika avalikkusega hüvasti jätvas pikas artiklis „Head aega, avalik elu”: „Me elame maailmas, milles tehtud eksimused jäävad digitaalsesse kanjonisse igavesti kajama.”(2)

Muidugi peab avatud ühiskonnas jääma igale inimesele, olgu ta tuntud või tundmatu, mõjukas või mitte, sõnavabaduse kõrval ka pildivabadus, ent rööbiti teadlikkusega sellest vabadusest peaks infoühiskonnas kasvama teadlikkus ka sellest, et pilt pole mitte kunagi reaalsus, vaid ikka ja alati kellegi vahendatud reaalsuse representatsioon. Seekordne Artishoki veerg on pühendatud tšiili päritolu multimeediakunstnikule Alfredo Jaarile, kes jagab oma näitustel sageli kojuviimiseks plakateid, millele on kirjutatud suurtes trükitähtedes „YOU DO NOT TAKE A PHOTOGRAPH, YOU MAKE IT”.

Helsingis Kiasma kunstimuuseumis septembrikuus lõppenud Alfredo Jaari suuremahulise retrospektiivnäituse laiemaks teemaks oli vastutuse võtmine enda ja teiste eest, kitsamalt käsitles näitus aga just representeerimise eetikat, „piltide poliitikat”, nagu Jaar seda ise kõige lihtsamas keeles nimetab. Meediapiltidel on olnud Jaari loomingus algusest peale oluline koht, sest juba noore arhitekti ja kunstnikuna käisid tal postiga kodus ajakirjad maailma eri otstest ja eri keeltes, millest ta huvitavamaid artikleid oma isikliku arhiivi jaoks välja lõikus ning sealt väljavalitud omakorda kunstiprojektideks arendas. Jaari varase loomingu baasoperatsioon ongi täpselt nii lihtne: raami ära mõne globaalse haardega ajakirja esikaas või vali meediast sind huvitav pilt ja suumi eriti intrigeerivasse detaili sisse. Nii on Jaar suurendanud erinevatel pressifotodel näiteks detaile, mida fotograaf ei ole teravustanud, otsides hirmunud või hämmeldunud nägusid, seda ärevaks tegevat ambivalentsust, mida ajalukku talletamiseks enamasti välja ei sõeluta.

Hiljem elab Jaar Rwanda genotsiidi juures fotograafina viibides läbi pool aastat väldanud hingelise kriisi ning avaldab pildistatud 3000 fotost vaid 5–6. Kõige õudsemad kaadrid jätab ta aga meist targematele tulevikuinimestele ning eksponeerib neid diskreetselt kinnistes mustades karpides. Möödunud aastal Kiasma direktorile antud intervjuus selgitab Jaar, et ta peab maailmast aru saama, enne kui ta seal tegutsema hakkab, sest „lünk reaalsuse ja representatsiooni vahel on tohutu ning seda polegi õieti võimalik sulgeda”(3). Võib-olla tundub mõnele, et Jaar on piltide suhtes liiga tundlik, et ta omistab piltidele liiga suurt võimu, ent üheaegselt nii vahetu kui ka kokkupakitud meediumina on piltides tõepoolest midagi plahvatusohtlikku. Jaar laseb selle plahvatusohtlikkuse tõttu sageli pilte oma näitustel vaid servast piiluda, peegeldusest vaadata või installatsiooni kohale kummardudes kiigata. Nii analüüsib Jaar installatsioonis „1. mai 2011” ainsat bin Ladeni tabamispäeval avalikkuseni jõudnud fotot Valgest Majast, kus Ameerika Ühendriikide kõige kõrgem administratsioon vaatab kirjeldamatutel ilmetel pildist välja jääval ekraanil toimuvat. Me ei tea, mis sellel ekraanil tol hetkel aset leiab, me ei tea, mis paneb Hillary Clintonit kätt suu ette tõstma, ning Jaar taasloob kaadrist välja jääva ekraani grupifoto kõrval tühjana.