Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Alljärgnevalt teeme juttu mõningatest õppeainetest, mida ei ole võimalik leida ühegi Eesti ülikooli ametlikest õppekavadest, kuid mis seal vaikimisi kahtlemata olemas on, nagu tõestab elu.

Ülevaate tinglikuks ajendiks on Tartu Ülikooli maaliosakonna üliõpilaste ainekavas märkimisväärset arvu tunde hõlmav sissejuhatus õpitud abitusse. Selle aine kaks põhisuunda on otsustusvõimetus ja saamatus. Viimast nii isiklike oskuste rakendamise kui ka enesele abi otsimise vallas.

Tõestusena selle aine olemasolust ei käibi mitte ainult minu galeristitöö käigus kunstnikega omandatud kogemus, vaid ka TÜ vilistlase staatus. Õpitud abitus on üks neist kahest varjatud ainest, mille ma ka ise rohkem või vähem edukalt läbinud olen. Nii on minu suutmatus eesti keele grammatikas toimetaja hinnangul ennekõike õpitud abitus. Paraku ei ole mingit alust selles kahelda. Väite tõestuseks kaalusin paluda Müürilehel käesolev essee ilma keeletoimetuseta trükki lasta, ent loobusin sellest mõttest lugejate huvides.

Loomulikult õpetatakse õpitud abitust ka mitmel pool mujal, tõstsin TÜ esile lihtsalt kui kunstivälja vaatepunktist silmapaistva keskuse. Õpitud abituse professuur asub aga Tallinnas.

Teine varjatud õppeaine, mis TÜs üldainete hulka kuulub – ent on eriti prominentsel kohal just semiootika osakonnas –, on sissejuhatus võõrsõnade leksikoni vasakpoolsesse tulpa. Kui minu arvustused ei tundu selle aine olemuse tabamiseks piisavalt illustratiivsed, siis lugege näiteks kolleeg Kadri Roodi artikleid. Ning meeldetuletuseks selle kohta, et ka semiootikat ei õpetata vaid Tartus, on Anders Härmi „Semionaudi päevaraamat”.

Kummalisi sissejuhatusi leiab ilmselt kõigi erialade ainekavadest, ent enamik neist ei ole kujutava kunsti vaatepunktist olulised. Semiootika mõju kunstile on teiste, otseselt kunsti mittepuutuvate humanitaarerialadega võrreldes see-eest ebaproportsionaalselt suur. Ning kuigi see mõju on olnud usutavasti üldiselt positiivne, kardan ma, et võib kuluda veel terve põlvkonna või paari jagu aega, enne kui kunstikirjutuses hakatakse rääkima „fooni” asemel „taustast” ja „ekspositsioonidest” saavad taas näitused. See väide toetub toimetuslikele kommentaaridele minu artiklite veergudel. Võrdluseks võite kuulata „Kunstiministeeriumi”, mis läheb eetrisse ilma eelneva keelelise toimetuseta, kuivõrd õigekeelevead pole suulises kõnes nii ilmsed.

Kunstiteaduste instituudi üks olulisemaid õppeaineid üldse on sissejuhatus anglitsismidesse. Võõrsõnade leksikoni vasakpoolne tulp ja anglitsismid on selles mõttes sarnased, et erialaline termin, mõiste ja tavakeelne sõna on neis segamini läinud. Lisakihistuse tekitavad veel kultuuriloolist ja/või slängilist iseloomu tsitaadid ja sententsid. Kõik kokku moodustab mitte eriti koherentse erialalise keele, mille kasutamise muudab probleemseks asjaolu, et erinevalt reaalteadustest on humanitaaria otsesemalt või kaudsemalt kõigi inimeste huviorbiidis. Või miks muidu kurdetakse, et kunstikriitikat ilmub päevalehtedes vähe? Kunst, nagu poliitikagi, peaks inimestele korda minema ja ajakirjandus peaks inimesi kunstist teavitama. Seevastu tehakse oluline osa reaalteaduslikest avastustest (sõjaväe)laboratooriumide varjus ning seal on erialaline argoo mitte ainult lubatav, vaid küllap ka funktsionaalne.

Müürilehe kui normeeritud peavoolumeedia suhtes ambivalentsemal positsioonil seisva väljaande veergudel võib mõndagi sallida, kuid lugeda(!) Eesti Rahvusringhäälingu väljaandes muu jutu sees sõnapaari „her thing”, mis ei ole kursiivis ega mingil muul viisil rõhutatud, on häiriv isegi minusugusele keelehälvikule. Sellele, et tegemist on nimelt keelelise probleemiga, viitab asjaolu, et tele-eetris olevale, kõigi väliste tunnuste järgi eestikeelsele kunstisaatele lisatakse subtiitrid.

Ja jällegi – et keegi ei arvaks, et Artishok viskab kivi end ise süütuks pidades –, kui olete lugenud varem käesoleva rubriigi algataja Maarin Mürgi veerge, siis vaevalt leiate nende hulgast ühegi sellise, kus ei oleks mõnd otsest anglitsismi. Võib-olla mitte sisuliseks, aga kindlasti sümboolseks kõrghetkeks on nende hulgas essee peakirjaga „Booked”.

Täpsus ja ühtsus on olulised tegurid, nii näiteks on väga keeruline kujutada tänapäevast elu ette ilma üldkehtiva kellaajata. Keelelise kaose koordineerimiseks rajatakse Biomeedikumi ja Chemicumi kõrvale Monotoomikum. Taatlemise ja kalibreerimise ehk üldisele tehnilisele täpsusele suunatud operatsioonide kõrval tegeleb Monotoomikum ka defineerimisega. Seega on ta* üks keskseid institutsioone, mis määrab kindlaks normid, mille alusel kvalifitseerub miski kaasaegseks kunstiks, kuid juhatab samas ka kõiki, nii kunstilisi kui ka kunstiajaloolisi traditsioone. Hoone valmides kolivad sinna nii Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus kui ka Konrad Mägi Ateljee.