Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral kirjutab Liisa Kaljula Venemaa esinduskunstirühmituse AES+F teose „Viimane ülestõus” põhjal sellest, kui pinevalt kõnetab muuseumikunst praegu maailmas toimuvat.

Tahaksin pühendada seekordse Artishoki veeru kaasaegsele vene kunstile – sõnaühendile, mis on vana lääne kunstimaailma silmis midagi oksüümoronlikku. Russian contemporary art on umbes nagu act natural või definitely maybe – teravmeelne rumalus, millega musta riietunud kunstimaailm kunstinäituse avamisel end lõbustada võiks. Mind isiklikult möödunud aastal Peterburis toimunud Manifesta kaasaegse kunsti biennaal vastupidises ka ei veennud – viiekümne ühest kutsutud kunstnikust olid vaid kuus vene päritolu ja korraldajate sõnavõttudest kumas ikka ja jälle läbi kultuuritooja missioon üha sügavamale traditsioonide rüppe vajuva Venemaa jaoks. Loomulikult tuli Manifestal astuda läinud aastal väga selgelt välja mitmete Venemaa nootide ja ettevõtmiste vastu nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt. Aga miks mitte aktiveerida kohalikku kunstnikkonda, sest kokkuvõttes teeb vene kaasaegne kunst lääne kaasaegsele kunstile oma tundliku sotsiaalse närvi ning valmisolekuga julgelt ja kiirelt reageerida ning harjumuspärastest kontekstidest välja astuda silmad ettegi. Mõtlen muidugi Pussy Riotit, Voinad ja kõiki neid noori kunstnikke – nende seas ka UVKE kutsel Eestis käinud Egor Krafti, kes on olnud seotud Moskvas asuva Rodšenko kunstikooliga, aga kaugeltki mitte ainult.

2007. aastal esindas Venemaad Veneetsia biennaalil kunstirühmitus AES+F, mis sealt vaatemängulise videoteosega „Viimane ülestõus” rahvusvaheliselt tuule tiibadesse sai. Rühmituse, esialgse nimega AES, lõid 1987. aastal Moskva arhitektid Tatjana Arzamasova, Lev Jevzovitš ja disainer Jevgeni Svjatski, 1995. aastal liitus fotograaf Vladimir Fridkes ja nimeks sai praegune AES+F. Rühmitust on iseloomustanud alati muutuvate trendide ja tehnoloogiatega kaasaminek ning kui üheksakümnendatel olid nendeks Ida-Euroopas moefotograafia ja reklaamikunst, siis nüüd on kõikjal maailmas jõudnud kätte suurejooneliste digitaalsete lahenduste aeg. „Viimane ülestõus” on rühmituse AES+F üks lummavaimaid suuremõõtmelisi digitaalseid teoseid, võib-olla üks viimaste aastate lummavaimaid suuremõõtmelisi digitaalse kunsti teoseid üldse, mida saab näha veel mõned nädalad täies hiilguses Kumu kunstimuuseumi kevadnäitusel „Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris”. Kuna tegemist on mitmekanalilise HD-formaadis videoinstallatsiooniga, mille taga seisab terve erinevatest spetsialistidest koosneva kujundajatearmee digitaalne „käsitöö”, siis on selle teose koduarvutist vaatamine natuke nagu õrritamise mõõtu ettevõtmine. Muuseumi pimendatud saalis kolmelt suurelt ekraanilt ja korraliku stereoheliga on seevastu paigale naelutavast elamusest raske pääseda, vähemalt neil, kes on visuaalsete vaatemängude suhtes tundlikud või elus ühel või teisel kujul amokki jooksnud.

„Viimane ülestõus” on suurejooneline amokijooks päris mitmes mõttes. Lavastatud, pildistatud ja digitaalse töötluse abil uuesti liikuvaks muudetud materjal – golfikeppe, kurikaid ja mõõkasid aegluubis viibutavate teismelistega – seguneb siin sujuvalt fantastilise arvutigraafikaga kujuteldavast saarest, millel toimub kummastav, antiutoopiline tulevikuelu: rekad, tankid ja raketid, tuulegeneraatorid, naftapuurtornid ja purskavad vulkaanid veidral lapselikus kujutlusvõimes vormitud maastikul. Teose esteetika on mõjutatud selgelt nii viimaste kümnendite videomängudest kui ka klassikalisest kunstiajaloost, sest vägivald on siin nii meeldivalt väljapeetud ja toime pandud graatsilistes kunstiajaloolistes poosides, pealegi on selle taga hüperrealistlikud androgüünid, keda ei sega inimlikud tunded – viha, hirm ega õudus –, rääkimata sinikatest või haavadest. Peale selle luubib video edasi-tagasi, peatudes vahetult enne vigastuste tekitamist ja kerides vägivaldsed stseenid tagasi ähvardava viibutamise juurde. See on ideaalne vägivald ning AES+F ise nimetab oma tööd post-post-fotograafiaks või digitaalseks maalikunstiks ja Venemaal võrreldakse nende tegemisi muidugi Hollywoodiga. Viimast õigusega, sest rühmituse iga teose valmimine eeldab suurearvulist palgatud meeskonda casting’u korraldajate ja massistseenide elluviijate, valgustajate ja operaatorite, rekvisiitorite, eriefektide spetsialistide, renderdajate ja produtsentidega.

Kuigi „Viimane ülestõus” on ringelnud erinevatel kunstinäitustel üle maailma viimased kaheksa aastat, on see teos aktuaalsem kui kunagi varem just nüüd. Ajal, mil läänemaailma jõuavad islamistlike terroriorganisatsioonide visuaalsed, estetiseeritud, nüüdisaegse tehnoloogia abiga loodud ja levitatud vägivallateated. Islamiriigi videod on muutunud viimasel ajal väidetavalt kinematograafilisemaks, tapmised või piinamised ise vaatemängulisemaks ning lisaks videote abil värvatud võitlejatele on neil veebis kuuldavasti ka terve rida „tellijaid”, kes ootavad kannatamatult uue video üleslaadimist ja väljendavad sotsiaalmeedias frustratsiooni ja rahulolematust, kui viimane mingil põhjusel viibib. Islamimaailmast pärit asjatundjate sõnul on selline värbamine kõige tulemuslikum kehvadest peredest pärit noorte seas, kes otsivad endale tugevat alternatiivset identiteeti, ent võib-olla on estetiseeritud äärmuslikule sisule kerge saak ka infoajastu heaoluühiskondade lapsed, kes kannatavad turvalisusest tingitud igavuse ja spliini või arvutis istumisest tuleneva vähese adrenaliini vallandumise käes. Ei tea, loodetavasti mitte, sest lõppkokkuvõttes pole äärmusluses midagi romantilist ja terrorism ei ole uus radikaalne alternatiivkultuur, nagu võib tunduda nende ümber viimasel ajal toodetavast veetlevate džihadistidega visuaalkultuurist.