Ei juhtu just tihti, et pärast albumi kuulamist seatakse sind küsimuse ette. Eelkõige jääme me mõtlema kindla emotsiooni, hinnangu, tooni või temaatika peale, kuid Artyom Astrovi uus ambient’i-projekt „Background Music (Vol 1)” teeb just seda.

Narratiiv, mis kujuneb 40 minuti ja 58 sekundi jooksul, asetab ennast kõrgemale kui tavaline inimemotsioon ja kogemus. Astrov üritab anda edasi muusikalist rännakut, mis ei põhineks niivõrd emotsionaalselt, vaid pigem muusikaliselt sügaval ja tähendusrikkal komplekssusel, võttes tähelepanu alla just kõige detailsemad ja nüansirikkamad tehnilised aspektid. Kuivõrd oli see autori eesmärk, kooruvad projektist siiski välja mõlemad.

Plaadil ei ole standardset tõusu ja langust, vaid pigem järjepidevalt kahe vahelduva tooni esiletõstmine. Üks ei ole tähtsam kui teine, mõlemad helid on erilised. Seda ilmestab kõige enam viimane lugu „Nothing Happens”.

Pealiskaudselt kuulates märkaksime ainult üht domineerivat tooni, kuid väiksemad kõikumised kõlas toimuvad just fraasides ja motiivides, luues arusaadava pildi helide komplekssusest ja omavahelisest sünergiast kohtades, kus seda ei oleks osanud oodata.

See, mida Artyom Astrov oma viimase projektiga küsib, on seotud meie endiga. Miks me oleme kinni konformses stabiilsuses? Miks me pelgame muutust, progressiooni ja vaheldust? Sellesama küsimuse valab ta toonide ebastandardse kasutamisega just muusikalisse konteksti.