Kulka esseekonkursi võidutöö, mis avaldati pseudonüümi alt, tõstatab küsimuse, kellel on õigus kelle nimel ja nime all sõna võtta.* Minu jaoks jääb peamisena sõelale empaatiaprobleem. Astuda esseed kirjutades kellegi teise kingadesse või pugeda lausa tema nahka on ju empaatiline žest?

Kellegi teise eest rääkides on piir hääle andmise ja hääle võtmise vahel hägune. See seostub tuttava küsimusega: kui eetiline on, kui ühest demograafilisest grupist autor (jaotatuna soo, vanuse, sotsiaalmajandusliku tausta, perekonnaseisu, rahvuse, puude vm alusel) kirjutab teise demograafilisse gruppi kuuluva inimese vaatepunktist? Ja kuivõrd võib see õnnestuda?

Kes kõneleb.

Kirjandusloos komistab paraku sageli (nt) meesautorite kirjutatud lamedate, stereotüüpsete või projektsioonidest ja enesekesksetest fantaasiatest koosnevate (nt) naistegelaste otsa. Põhimõtteliselt pole ükski inimrühm sellise kujutamise eest kaitstud, aga mõnel on lihtsam nende projektsioonide kõrval ka omaenda häält kehtestada. Meenub siiski ka meesautorite loodud veenvaid naistegelasi, näiteks György Dragománi „Tuleriidas”. Dragomán on öelnud, et tema kirjutamisviisi puhul hääl või tegelane lihtsalt „tuleb”, tahad või ei taha. Mõnevõrra sarnast seletust pakkus kunagi ühes intervjuus Kaur Riismaa, kelle luulekogud on paistnud silma paljude erinevate tegelaste häälte esitamisega: „Mingil hetkel, ühte teksti kirjutades – millist, ei suuda praegu meenutada – tundsin ära, et ei, siin ei kõnele mitte mina, vaid keegi teine, keegi palju vanem, või isegi noorem, aga igal juhul hulga aja tagant. Edaspidi ma püüdsin seda tunnet usaldada – et ei pressi ennast jutustavale häälele peale, vaid pigem kuulan.”[1] See on mingi müstilise empaatia meetod, oskus kuulata häält, mis pärineb sinu fantaasiast, aga justkui ka kuskilt väljastpoolt.

Heatahtlikult lugedes võibki uskuda, et tundmatu autor on püüdnud kuulata ja kanaldada ühe kujuteldava 18-aastase naise häält. Siin-seal on ta ehk lasknud kogemata omaenda häälel tegelase häälest üle rääkida ja teisal pistnud teadlikult jutu sisse omaenda mõtteid (võib vaielda, mis õigusega seda väidan, kuivõrd minagi pole ju 18-aastane). On küllap paratamatu, et vahel toimib see meetod paremini ja vahel halvemini – nagu on paratamatu, et igaühe empaatiavõime paneb reaalses suhtluses aeg-ajalt mööda, üle- või alahindame teise sarnasust iseendaga, kuuleme seda, mida soovime kuulda. Teise tõlgendamine enda kogemuse kaudu on veaohtlik ja möödapääsmatu; julm on pidada teist täiesti läbipaistmatuks ja sama julm on arvata, et näed teist täielikult läbi. Mõlemal juhul jääme teise kõnele kurdiks.

Julm on pidada teist täiesti läbipaistmatuks ja sama julm on arvata, et näed teist täielikult läbi.

Selle essee puhul komplitseerib minu jaoks olukorra eetilist külge aga just pseudonüümi kasutamine. Kui loeksin raamatut, mille kaanel on meeskirjaniku nimi, ja leiaksin sealt teksti, mis algab sõnadega „tere, minu nimi on Nora Maria…”, suhtuksin ma sellesse teisiti kui olukorras, kus autori tõeline nimi on teadmata ja kõneleva hääle kehastus on kõhedalt täiuslik nägu ekraanil. Eriti kui näo on loonud tehisintelligents (mille mehhanisme ja toodangut kujundab paraku vaieldamatult ka male gaze[2]).

Nora.

Üks kategooria on fiktsioonina määratletud tegelane, teda esitatakse meile kui autori kujutluste vilja, ta mahub mingis mõttes tervenisti autori (ja lugeja) kujutlusse. See, kas tegelane on usutav või ebausutav, sügav või lame, klišeelik või huvitav, on rohkem kirjandusliku kvaliteedi mõõde.

Teine kategooria, pärisnime (või autori identiteedile lähedasema pseudonüümi) alt kirjutatud essee, mõjub individuaalselt. Mikita on ikka esmajoones Mikita ja Luks on Luks, mitte (ainult) oma soo, põlvkonna, rahvuse, eriala vms esindaja. Autor võib esitada üldistavaid väiteid, aga ma ei kipu automaatselt võtma üldistusena tema häält ennast, seda, kuidas ta kõneleb.

Mikita on ikka esmajoones Mikita ja Luks on Luks, mitte (ainult) oma soo, põlvkonna, rahvuse, eriala vms esindaja.

Ja kolmas kategooria: tegemist oleks justkui formaalse erinevusega, aga hääl, mis kirjutab autori enda omast tunduvalt erinevat identiteeti või sotsiaalset positsiooni märkiva pseudonüümi alt, mõjub paratamatult rohkem üldistustaotlusena. Päris inimene ei mahu tervenisti kellegi kujutlusse, aga Nora Mariat pole väljaspool seda esseed olemas, tema hääl on täienisti autori võimuses, nii et püüdes lugejana aru saada, kes kõneleb (ma ei mõtle autori pärisnime teadasaamist, vaid kõneleva hääle mõistmist), pean ma tegelikult tema konstrueerija taotlusi mõistatama.

Nora Maria teatab küll, et ta ei olegi oma põlvkonna tüüpiline esindaja, ja lajatab just sellega tagantkätt suure väitelise üldistuse: „Minu põlvkond on niisugune. Aga mina ei ole.” Elo Kaalep kirjutab autori kaitseks, et essee „kannab sõnumit: mis oleks, kui noored mõtleksid eesti kultuurist nii nagu Nora Maria London? Vastuolud päris noorte seisukohtadega ei ole essee nõrkuseks – vastupidi. See ongi ebatõeluse manifestatsioon – liiga hea, et tõsi olla”. Nora Maria on siis õieti mingi negatiivüldistus: kehastab seda, mida tema põlvkond ei ole, aga keegi nagu tahaks, et oleks? Ja peitusemängu mõtteks saab ära arvata, mida see keegi tahab?

Nora Maria on siis õieti mingi negatiivüldistus: kehastab seda, mida tema põlvkond ei ole, aga keegi nagu tahaks, et oleks? Ja peitusemängu mõtteks saab ära arvata, mida see keegi tahab?

Tagasi empaatia juurde.

Gail Reed osutab „empaatia” mõiste sisemisele vastuolulisusele psühhoanalüüsi diskursuses: vahel kirjeldatakse empaatiat aktiivsete ja invasiivsete kujundite kaudu – tööriistana, millega tungitakse teise varjatud sügavustesse, mõtetesse ja tunnetesse, millest ta ehk isegi teadlik pole –, teisal aga passiivse vastuvõtlikkuse, ärakuulava ja tähelepaneliku ruumi loomise kujunditega. Õigemini mängib „empaatia” mõiste enamasti nende pooluste vahelises pingeväljas.[3] Peer Hultberg kirjeldab sellele eristusele toetudes lapsi, kellele täiskasvanud sisendavad: „Ma tunnen sind paremini kui sa ise.” Tähendab, püüavad neid küll mõista, aga õieti kuulamata. „Laps tunneb, et tema olemusse tungitakse jõuga sisse. Enesekaitsereaktsioonina tekib tal krooniline häbi, millega ta püüab takistada teiste ligipääsu oma sisemusele. Aga nii blokeerib ta ka iseenda ligipääsu oma sisimale tuumale.”[4] 18-aastane ei ole laps, aga ta ei ole ka endast kas või kümme aastat vanemate inimestega kultuuriruumis enamasti võrdsel positsioonil, mis puudutab seda, kellele, kus ja kui palju antakse võimalust sõna võtta ja otsustada, keda kuulatakse ja tõsiselt võetakse.

Nagu mainitud, kui ma loeksin ühe 18-aastase naistegelase häälega öeldut romaanist või luulekogust, mõtleksin eelkõige, kas tegelasloome on õnnestunud või mitte. Aga kui eemaldada eksplitsiitne fiktsionaalsuse raam, siis muutub teksti enese- ja tegelikkuse kehtestamise viis, ilukirjandusele omane mäng individuaalse ja üldistava vahel ei toimi enam samamoodi. Seetõttu on noortel naistel õigus tunda, et siin püütakse kõneleda nende eest, nende koondkuju häälega. Et neile öeldakse, et „ma tunnen sind paremini kui sa ise” või „ma tean sinust endast paremini, kuidas sa mõtlema peaksid”. Sellise olukorra mõju ei sõltugi niivõrd küsimusest, kui paljud konkreetsed 18-aastased on esitatud mõttekäikudega nõus või mitte, vaid sellest, kui palju on üldiselt õhus hoiakut „teised teavad sinust paremini, mida sa mõtlema peaksid”. See ei võta noorte inimeste häältelt ehk otseselt ruumi ära, aga see võib raskendada ligipääsu oma häälele.

Kurat.

Kas ma ei tee siin ise samuti kahtlasi üldistusi, ei omista samuti „noortele” ülalt alla mingeid tundeid ja mõtteid? Üldistused ja absoluutväited kohutavad mind ja samas on raske ilma nendeta üldse midagi öelda. Aga tegelikult püüan ma siin ennekõike aru saada, mida ma ise tunnen, mitte kellelegi etteheiteid ega ettekirjutusi teha. Ise olin oma teistkümnendate lõpuks küll jõudnud järeldusele, et teised teavadki minust paremini, mida ma mõtlema ja tundma peaksin, kuigi minu ümber oli palju toetavaid täiskasvanuid. Loodan ja usun, et praeguste 18-aastaste kasvamist saatnud ühiskondlikud hoiakud on lasknud neil iseteadvamaks kujuneda.

Ma püüan ennekõike aru saada, mida ma ise tunnen, mitte kellelegi etteheiteid ega ettekirjutusi teha.

Võib-olla teen pseudonüümist siiski liiga suure numbri ja probleem on minu vildakas lugemisstrateegias? Kas essee mõistmiseks on ikka vaja mõelda nii palju inimesest, kes selle kirjutas? Võiduessee on muidugi Nora kujust lahutamatu. Ta esitab mõtteid, mis on mõjuvad just sellest vaatepunktist ja esimeses isikus: enamik praegusi 18-aastasi näeb eesti kultuuri järgmisest sajast aastast loodetavasti veel suurt osa. Aga miks ma ei saa leppida temaga samamoodi nagu fiktsionaalse raamatutegelasega? See, et päris inimene on ühest tekstist avaram, olemas ka väljaspool tekstimaailma, aga Norat ei ole, tõesti muudab minu jaoks midagi. Sest essees, rääkides maailmast, milles me kõik elame, ei suhtle minu jaoks mudellugeja mudelautoriga, vaid päris inimene päris inimesega.

Seepärast olen nõus Tartu Uue Teatri „HYMNi” trupi seisukohaga: „Kui me tahame tegelikku dialoogi oma kultuuri tuleviku üle, kus on arvesse võetud kõigi põlvkondade hääled, peab see toimuma näost näkku. Igaüks peab rääkima enda nimel.”[7] Väga hea, et mitu noort naist ongi oma näo, nime ja häälega rääkinud[5], väga hea, et neil on kohti, kus rääkida, nii saab sellest provokatsioonist, naljast, eksperimendist – või mis iganes see on – loodetavasti inimlik vestlus.

*Usun, et oleksin tajunud olukorda veidike teisiti, kui kõigepealt oleksin saanud teksti lugeda ning alles hiljem videot näinud ja autorsuses kahtlema hakanud. Paraku nii ei läinud, essee ilmus Sirbis peaaegu nädal pärast auhinnagalat ja selleks ajaks oli juba minuni jõudnud kindlatest allikatest tõendeid, et autor ei ole 18-aastane ega naissoost. Tema nime ma aga ei tea.

[1] Riismaa, K.; Pihelgas, C. 2014. Kohtumised häälega. – Looming, nr 2, lk 231.

[2] Vt nt King, D. 2024. The Algorithmic Gaze: Representations of Women in AI Art. – Le Random, 05.06. „Tehisintellekti loodud kunstiteosed […] rõhutavad sageli traditsioonilisi iluideaale – noori nägusid, saledaid figuure, veatut nahka, sugestiivseid poose –, mis meeldivad nn mehe pilgule. See esteetiline eelistus ei ole pelgalt juhuslik, vaid sügavalt juurdunud viisis, kuidas tehisintellekt oma treeningandmete põhjal pilte tõlgendab ja genereerib.”

[3] Reed, G. S. 1984. The Antithetical Meaning of „Empathy”. – Empathy I (koost. Lichtenberg, J.; Bornstein, M.; Silver, D.), lk 17–18. Routledge.

[4] Hultberg, P. 1987. Shame – An Overshadowed Emotion. – The Archetype of Shadow in a Split World (toim. Mattoon, M. A.), lk 168–169. Daimon Verlag. Tänan Hedi Rosmat sellele mõttekäigule tähelepanu juhtimise eest.

[5] Rahman, H. ​​​​2025. Me ei vaja sind, Nora Maria London. – Maaleht, 11.02.; Aadli, H. 2025. Päevakommentaar: Kuidas me tapsime noore naise hääle. – Müürileht, 13.02.; Korp, H. L. 2025. Õõvaoru lood. – Sirp, 14.02. 

Mirjam Parve on kah nii väsinud.