Samavõrd kui määratluse „klassika” alla võib mahtuda erinevaid kultuurižanre, võib see teadupoolest kõnetada publikut igal ajal erineval moel. Kuidas näeb kirjandus-, muusika-, filmi-, kunsti-, teatri- ja balletiklassikat 21. sajandi noorus? Nagu ikka, soovitame võtta äärmise tõsidusega!

Ma ei ole „Tõde ja õigust” kunagi tervenisti lugenud. Närisin end läbi esimesest kahest köitest ja sellest täiesti piisas. Ning ma julgen väita, et enamik eestlasi pole nii mitut Tammsaare teost terves oma elus üldse käeski hoidnud, teavad heal juhul Andrese ja Pearu nime, aga sellega asi ka lõpeb. Tüvitekst my ass! Aga Tammsaare pärandi eest on nõus kõik eesti soost õed-vennad ennast mõõgale heitma.

Paraku pole Anton Hansen keegi muu kui üks õnnetult keskpärane sajandialguse kirjanik, kel õnnestus ära surra täpselt õigel hetkel, et teda armastaks nii esimese vabariigi rahvas kui ka nõukogude võim, keda lood vaeste talupoegade kontimurdvast tööst ja kodanliku elu muserdusest sugugi ei häirinud. Tegelased on tal kohati võib-olla huvitavadki, ent kuidagimoodi õnnestub Tammsaarel ka nemad viimaks täiesti ära lörtsida, nii et raamatud lausa kubisevad verbaalse kõhulahtisuse all kannatavatest veidratest onklitest, kes lugejat juba kolmandal leheküljel oksele ajavad. Ning need kuradi kaameliilaselt venivad kirjeldused, mis kuhugi välja ei vii!

Ja oleksid need 1700 lehekülge siis lõpuks midagi väärtki. I köide annab mõista, et raske kontimurdev töö ei pruugigi elus alati kõige olulisem olla, no kes oleks arvanud!? II köide avastab aga, et iga suvalise onukese tõsimeelseid heietusi ei tasu ikka ilmtingimata tõe pähe võtta, lausa vau! Vähemalt saab eesti rahvas nüüd tuleval aastal toda jama veel kinoski näha, eksole, sest ülejäänud eesti kultuur neid miljoneid ju üldse ei vajagi!