Anti Saare „Sõnaraamat” näib enim pakkuvat filoloogidele, semiootikutele jm sõnainimestele, kes niikuinii sõnade „järamisega” tegelevad.

Anti Saar „Sõnaraamat”
Kujundanud Peeter Laurits, korrektuuri lugenud Epp Ollino
Kolm Elu, 2022
149 lk

(Esimene sissejuhatus.) Kunagi õige mitmeid aastaid tagasi oli ühel mu sõbral kombeks teatavaid inimesi kirjeldada, öeldes, et see või teine isik „saab sõnadega hästi läbi”. Kui järele mõelda, siis ma ei usu, et sellisel viisil oleks kunagi osutatud mõnele kirjanikule, ju on vähemasti väärt kirjanike puhul see asjaolu niigi ilmne. Kuna Anti Saar on aga pealkirjastanud oma teose „Sõnaraamatuna”, meenus see mulle nüüd joonelt. Kas Anti Saar saab sõnadega hästi läbi? Ühelt poolt – kahtlemata, ilma igasuguse küsimuseta, sõnaseadmises on ta n-ö algusest peale olnud meisterlik. Aga teisalt, seistes sõnadega ühtäkki sedavõrd otseselt silmitsi, nagu juhtub selles formaadis, võib teadagi esineda ka konflikte.

(Teine sissejuhatus.) Mõned aastad tagasi sattusin väikses seltskonnas, kuhu kuulus ka Anti Saar, Tartus tina panema. Koosviibimine venis pikale, ehk isegi hommikusse, tehti kollektiivselt igasugu lollimat ja targemat nalja, vahetati lokatsioone, vahepeal keegi puhkas ka silma jne, nagu see käib, aga muu hulgas tuli vahel möödaminnes ikka ka kirjandusest juttu. Nii sattusin kuidagimoodi võrdlema ühe toonase debütandi raamatut Anti Saare esimese teosega „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” (EKSA, 2006). Seejuures kasutasin mõlema teksti kohta – kui mälu mind detailides alt ei vea – väljendit „ülimalt konstrueeritud”. Seepeale läks Anti Saar pealtnäha veidi liimist lahti, öeldes (ehk pisut haavunultki?), et esimene raamat oli küll väga siiras. Niisiis jäin tookord lõpuks sõnadega hätta ja vist jäigi selgitamata, et usun, et kuigi distantseeriva võttena võib teatavat laadi (üle)konstrueerimine välistada siiruse, siis teises olukorras ei pruugi ta seda üldsegi teha. Mulle tundub, et Anti Saare puhul pigem just ei välista (ehkki distantseerivana võib toimida sellegipoolest).

Päeviklikkust selle sõna isiklikkusele viitavas seoses on siin küllaga, aga puudu pole ka (avaldamist ette teadva autori?) mitmekesistest keerutustest.

Ilmselt veelgi silmanähtavamalt kerkivadki siiruse ja konstrueerituse seosed esile just siinses teoses. Konstrueeritud, komponeeritud, irooniline jne küll, aga kohe sealsamas ikkagi ka isiklik, ikkagi ka siiras (vähemasti nõnda palju, kui seda sõna ilukirjanduse puhul produktiivne kasutada on). See, et raamatu osad enne vähemasti perioodilistes väljaannetes „päevikutena” ilmusid, aga nüüdseks mastaapsemaks „Sõnaraamatuks” saanud on, ei olegi niisiis ebaloogiline. Päeviklikkust selle sõna isiklikkusele viitavas seoses on siin küllaga, aga puudu pole ka (avaldamist ette teadva autori?) mitmekesistest keerutustest. Ja eks siit ilmneb ka tõik, et igasugune objektiivsus oleks niikuinii illusioon, isegi (n-ö) sõnaraamatus.

Inimsõnasaatja ja robotautor?

„Sõnaraamatu” printsiip on toodud kompaktselt ära kohe teose alguses: „Sõnaraamatu 123 sissekannet on koostatud kümne seansi jooksul, millest igaüks vältas kümmekond päeva. Tekstide kirjutamine allus rangetele reeglitele. Iga päev kindlal kellaajal saatis sõnaandja[1] autorile ühe vabalt valitud (nimi)sõna, mille kohta autor kirjutas 15 minuti jooksul kõik, mis talle esimesena pähe tuli. Suhtluskanalina kasutati Facebooki Messengeri, mis tagas ajapiirangust kinnipidamise. Tagantjärele tohtis korrigeerida ainult trükivigu ja väiksemaid keelelisi apsakaid.” (lk 5) Ahaa, niisiis paistab printsiip seisnevat dialoogis! Kaks poolt, üks n-ö küsib, teine n-ö vastab, liiati on suhtlusakt igati reeglistatud (mis ei tähenda – nagu igasuguses kommunikatsioonis –, et erakorralised kõrvalekalded oleksid võimatud, vt nt sõna „krobeline” lk 26, mis pole teadagi mingi nimisõna). Nõnda võib ju ka mõelda, et Anti oli „ajast ees”, kehtestades – ja kutsudes endaga kaasa õige mitmeid inimesi – printsiibi, mida saime kogeda hiljem ka ChatGPTga esimesi katsetusi tehes. Tõepoolest, inimtoimetaja fikseeris sõnakujulise prompt’i ja (robot?)autor saatis vastu assotsiatiivse tekstilõigu – küll väheke pikema aja jooksul, aga ju vist ikka ka kordades kvaliteetsema kui tekstirobot.

„Paratamatuse” kilbile tõstmine saab siinpuhul ühelt poolt olla ainult lõpmatult korrektne, aga teisalt on see teadagi üks autori vimka.

Dialoogilisus on aga teataval määral muidugi ka illusioon. „Parasjaguse päeviku” (vähemasti siis konkreetselt Pille-Riin Larmiga Sirpi tehtud „Päevik 6”, aga ju vist teistegi siinsete osade) kontseptsioonina nimetab Saar ise teoses „piirsituatsiooni- ja paratamatusearmastust” (lk 85). „Paratamatuse” kilbile tõstmine saab siinpuhul ühelt poolt olla ainult lõpmatult korrektne, aga teisalt on see teadagi üks autori vimka. Saatjate saadetud sõnad olid need, mis nad olid, ja niisugusena on nad siin ka kirjas, aga kokkuvõttes kirjutab autor ju ikka just sellest, millest tahab. Nii pole ilmselt üllatav, et märksõna „saar” saadeti autorile järamiseks kahel korral, kuid vastuseks kirjutatud tekstilõigud pole üldsegi ühesugused, ja nagu mitmel pool mujalgi siin teoses, läheb siinpuhul käiku homonüümia. Seejuures lahendub see (vähemasti minu jaoks ebaintuitiivselt) esimesel korral puuna: „Saar, harilik saar, Fraxinus excelsior, õlipuuliste sugukonda kuuluv heitlehine lehtpuu.” (lk 58) Ning alles teisel korral: „Aga saar polegi ehk see, mis ta minu nimes üsna kindlasti on, polegi puu, vaid veega piiratud lapike maismaad, mis ükski inimene ei ole.” (lk 122)

Paiguti kerkib aga siitki see va sõnadega läbisaamise küsimus, sest autoril on voli võtta saadetud märksõna suhtes lausa eitav hoiak, nt Kajar Pruuli saadetud „augustitusk” kutsus vastuseks: „Tundmatu mõiste. August on siiski kõige mõnusam kuu. […] Tusk – mis tusk? August on meil praegu, ei tule niisuguse jutuga! Teeme parem väikese matka, laaned kutsuvad! […] Põllud ja väljad, kõik on meie päralt, piima saame memmelt metsatalus, mannerg jahtub kaevus keti otsas. Tusk? No ei.” (lk 102) Tihti osutatakse tekstis endas meetodile vm maistele asjaoludele: „Toimetaja on alles ärganud, tal pole sõna. Ta vaatab toas ringi, vidutab silmi, aga seal on ainult asjad, nendega pole midagi peale hakata, Messengeri neid sisse ei topi. „Kohe avan mingi raamatu,” kirjutab ta.” (lk 50) Või: „Uinuv mõistus sünnitab koletisi, austatud toimetus. Kell on 23.12, väga ebaharilik tund käsiloleva päeviku täitmiseks, aga mis teha – kui nõnda on läinud, tuleb monstrumitega silmitsi seista.” (lk 100) Teinekord võib reaktsioon olla sootuks tunnustav: „Ometi kord üks asine sõna, ometi kord üks sõna, mille taga on asi, mida saab pihku võtta, seisata, haarata. Kuigi, jah, just seiskamist ja haaramist kellaseier ei kannata.” (lk 131)

Olles küll öelnud, et autor kirjutab lõpuks, millest ise tahab, pean seda kohe täpsustama. Dialoogilisus ja sattumuslikkus kehtivad muidugi igal juhul, kas või juba seepärast, et kui Saar oleks „sõnaandjateks” valinud teised inimesed (või valinud 123 sõna ise), oleksid ka sõnad (ja sellest lähtuvalt tekstidki) teistsugused, aga niisamuti oleksid nad üsna kindlasti teistsugused siis, kui „dialoogid” oleksid toimunud näiteks hommiku asemel õhtul või kui emma-kumma „vestleja” sattumuslik meeleseisund oleks olnud teistsugune. Kui aastaaeg oleks olnud teine. Jne. Jah, kõik on juhus, aga kõik on ka nõnda, nagu peab, ja teistmoodi olla ei saakski.

Jah, kõik on juhus, aga kõik on ka nõnda, nagu peab, ja teistmoodi olla ei saakski.

Sõnanurga taga

Eks sellisel distinktselt väljakirjutatud meetodil on ka oma varjukülg, nagu kirjutab teost arvustades Joosep Susi: „Nagu nähtub „Sõnaraamatu” retseptsioonist, siis eksplitsiitselt sõnastatud kontseptsioonil on harukordselt ligitõmbav jõud: põhjalikult on arutletud raamatu kui kontseptuaalse akti eripära ja olemuse üle, aga tekste endid pole lähemalt vaadeldud.” Kahtlemata langes selle ligitõmbava kontseptsiooni ohvriks suuresti ka siinne arvustus (nagu osalt Susi endagi oma, mis siin öelda). Aga vist tasub tähele panna, et vormi takerdumise põhjuseks pole niivõrd arvustajate suutmatus tekstide sisse vaadata, vaid selle tingibki nimelt meetodi eripära. Saare keel, olles seejuures tingimata ka antisaarelik, on siin – just valitud vormist sõltuvalt – vägagi varieeruv. Kohati (aga mitte kunagi ainult) sõnaraamatulikult asjalik-defineeriv ja siis jällegi rõhutatult (ju on selles rõhutuseski oma südamlikku irooniat) vohav-poeetiline.

Aga nimelt eri tasandite ootamatustes ja mitmekesisuses Saare stiili fookust siinpuhul vist otsida tasub, samas pole seda ühistele nimetajatele allutada lihtne ega vist ka, kui lubate, ülemäära vajalik. See siin on mänguväljak – lustlik ja naljakas ja siis jälle isiklik, nukkergi. (Sõna)mängu kohtab siin igal sammul ja teadagi seisabki igasuguse sõnamängu eeldus ootamatutes seostes, mis ei ilmne siin vaid autori suhtlemises saadetud märksõnadega, vaid ikka ka tekstide (sõnade!) endi sees: „Sellest [tormist] jäi maastikule maha korralik jutt ja ka jutt vägevast tormist ei lakanud niipea.” (lk 129)

Saare keel on kohati (aga mitte kunagi ainult) sõnaraamatulikult asjalik-defineeriv ja siis jällegi rõhutatult (ju on selles rõhutuseski oma südamlikku irooniat) vohav-poeetiline.

Ootamatus ja mängulisus avaldub lisaks keelele muidugi ka sisus, siingi ei tea ette, mida kohtame järgmise sõnanurga taga. Nii osutub näiteks märksõna „sõlmpunkt” tõlgendus hoopis otsesemaks, kui esmapilgul ehk arvata võis – mügarikuks jutustaja randme siseküljel (lk 65). Teisal juhatab asine märksõna „pintsel” esmalt üpris kaugele tagasi või üldisele pinnale, aga sealt kohe muidugi taas ootamatult eksperimentaalsetele radadele: „Palju olen ma mõelnud, kuidas asjad käivad. Ning ikka ja jälle jõuan selle juures üsna kiiresti skandaalselt triviaalsete toimemehhanismideni. Kõne: kaashäälikutega katkestatud täishäälikute voog; kõndimine: rütmiliselt katkestatud kukkumine.” (lk 111) Jne.

Varasemates arvustustes on toodud juba mõned Saare tõenäolised eeskujud, nii on Ave Taavet võrrelnud Anti Saare „Sõnaraamatus” tehtavat Mati Undi „Argimütoloogiate” ja sedakaudu Roland Barthes’i „Mütoloogiatega”, Saare seos Georges Pereciga, mille nii Taavet kui ka Susi on välja toonud, on ehk liigagi ilmne ja lisaks muule teoses endas ka otsesõnu nimetatud: „Georges Pereci raamatus „Elu, kasutusjuhend”, minu seni kõige mahukamas (ja mu enda jaoks mõjukamas) tõlketöös, on üks kõrvaltegelasi keegi Cinoc, vana Poola juurtega juut, tragikoomiline tüüp, mitmeski mõttes autori enda portree.” (lk 105) Nii nende seoste kui ka siin eespool kaardistatu tõttu tekib aga vägisi tunne, et „Sõnaraamat” pakub enim nimelt filoloogidele, semiootikutele jm sõnainimestele, kes niikuinii sõnade seesuguse „järamisega” tegelevad, nohikutele, kes aeg-ajalt mõne – teinekord vägagi kasutatava – sõna tekstist või kõnest välja nopivad ja seeüle mõtisklema asuvad, justnimelt stiilis: „Ma õieti ei kujuta ette, mis peaks monotoonsusel luisusega pistmist olema.” (lk 133, märksõna „üksluine”) Kui aga siit edasi mõelda, siis kes veel sellisel moel iseäranis poeetilisemate omakeelsete liitsõnade või tuletiste üle ennastunustavalt juurdlema pruugib jääda? (Vastus on: lapsed.) Nõnda võib ka olla, et see loogika päris lõpuni ei kanna. Aga võib-olla ongi „Sõnaraamat” lihtsalt kõigile, kes kasutavad sõnu.

[1] Olgu öeldud, et üks „sõnaandjatest” olin aastal 2019 ka mina, vt Saar, A. 2019. Päevik 5. Kinnisvara. – Müürileht, aprill. (Mõjugu seesinane tingimata ka hoiatusena, et muu hulgas sellegi tõttu mingit lõplikku objektiivsust ega päriselt väljastvaatavat pilku sellest arvustusest otsida ei tasuks.) Teised dialoogipartnerid olid nende aastate jooksul Carolina Pihelgas, Kajar Pruul, Pille-Riin Larm, Kaire Nurk, Aro Velmet ja Peeter Laurits.