Ilja Prozorovi poeetika on tihti visuaalne või kehaline, muutes lugemiselamuse sensoorselt mitmeplaanilisemaks.

Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink”
Tõlkinud Katrin Väli, toimetanud Katrin Kern, kujundanud Maris Kaskmann
Loomingu Raamatukogu 2–3/2023
97 lk

Iga Ameerikasse väljarännanu taasloob Kolumbuse müüti – vaid harva leitakse eest see maa, mida otsima on asutud. Kaht sellist eksirännakut kirjeldabki eestivene kirjanik Ilja Prozorov oma Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud lugudes „D train” ja „Roheline piinapink”. Andeka kartograafina on ta välja joonistanud nii teekonna karid (keelebarjäär, bürokraatia, sotsiaalne isolatsioon) kui ka kauguses sillerdava horisondi, mille poole püüelda. Üks raamatu teekondadest lõppeb kodusadamasse naasmisega, teine jätkab raskuste kiuste teed Tõotatud Maa suunas.

Põgenemine ettemääratuse eest

Prozorovi tegelasloome keskne instrument on kõne. Vanema põlvkonna emigrantide pisut peenutsevat vene keelt on vürtsitatud valitud ingliskeelsete nüanssidega (nt „dear”, „dollaar”, „Oh my god!” jne). Noorema põlvkonna suhtlusmaneere iseloomustab selgepiirilisus ja ülbevõitu släng. „D traini” kangelanna, värskelt New Yorki saabunud usbekitari Salima lonkava grammatika ja piiratud sõnavaraga keelekasutus jätab ta võõraks nii kohalikule vene diasporaale kui ka suurlinna põliselanikele. Usbeki kogukond on aga pakkinud Uude Maailma kaasa arusaamad, hoiakud ja hierarhiad, mille eest ta kodust lahkudes põgeneda lootis. Sõnad ei ole ainult kommunikatsioonivahend, neist võib laduda edukalt ka üksinduse müüri.

Siinkohal tuleb esile tõsta tõlkija Katrin Väli tööd, kes on teose vene keelest eestindanud ning suutnud kõik need registrid säilitada, kaotamata sealjuures teksti voolavust ja isikupära. Ehkki raamat on mahult pigem õbluke, tõuseb Prozorov esile tundliku ja mõttetiheda autorina. Filoloog ja kirjanduskriitik Mihhail Trunin on jällegi leidnud, et Prozorovi stiil on ehk liigagi ülepakutud, barokne ja kenitlev.[1] Loomingus ilmunud arvustuses Prozorovi debüütteosele „Тоска зеленая” seab ta kahtluse alla nii autori emakeeleoskuse kui ka lausa kirjanikustaatuse põhjendatuse. Mitmed Trunini esile toodud näited pärinevad loost „D train” ning on vähemalt LRis ilmunud tõlkes kenasti kohendatud.

Teksti poeesia laiendab lugeja jaoks kogemuslikku ruumi, mis emigrantide eluolust tulenevalt kipub piirduma rõskete keldrikorterite või ahtakese jagatud elamispinnaga.

Prozorovi poeetika on tihti visuaalne või kehaline, muutes lugemiselamuse sensoorselt mitmeplaanilisemaks. Näide autori loodud võrdpiltidest: „Minu juurde ei lennanud ühtki mõtet. Pea oli tühi. Ja roniski lavale vanamoor hingepiin. Võttis kätte kitarri ja lõi vastu keeli.” (lk 86) Või teisal: „Ma tahtsin tuua ilmale karje, aga karje ei tulnud ilmale, vaid jäi lootena pidama veidi allapoole kõri. Mind aheldas verdtarretav õudus.” (lk 88) Teksti poeesia laiendab lugeja jaoks kogemuslikku ruumi, mis emigrantide eluolust tulenevalt kipub piirduma rõskete keldrikorterite või ahtakese jagatud elamispinnaga.

Usutavasti pakub teos äratundmist ka neile, kes iial jalga Ameerika pinnale pole tõstnud või kellele vene emigrantide kogukonna probleemid võõraks jäävad. Elame ju suurte rännete ajastul – sõjapõgenikud, kliimapagulased, diginomaadid, õnnekütid, kõiki neid ühendab kahevõitlus Saatusega. Igasugune emigratsioon on põgenemine ettemääratuse eest. Olgu selleks siis kodumaal valitsev poliitiline režiim, inimese sotsiaalne kuuluvus, majanduslikud raskused või eneseteostuse võimatus. Enamasti otsivad pagulased turvalisust ja stabiilsust. Heaoluühiskondadest pärit noored kaugtöö tegijad võivad muidugi pageda just koduse ettemääratuse ja mugavuse kütkeist, kuid neilegi on emigratsioon võimalus enese proovilepanekuks ning uueks alguseks geograafiliselt, keeleliselt või kultuuriliselt kaugetes paikades.

Noor naine ja vanaeitede koor

„D train” vestab niisiis loo 28-aastasest usbekitarist Salimast (hüüdnimega Saša), kes on pagenud oma kodumaalt, jättes maha armetu töö, konservatiivsed vanemad, vägivallatseva poiss-sõbra ja umbse ühiskonna. Saša ei ole millegi poolest silmapaistev või eriline tegelane. Taibult pigem aeglane, naiivsusele kalduv ja vähenõudlik, on temas ometi peidus suur sisemine jõud, mis hoiab tüdrukut elumerel põhja vajumast. „Kahekümneaastaselt oli ta juba läbi teinud sellise elukooli, nagu vähesed inimesed läbivad viiekümnendakski eluaastaks. Ja kui ka läbivad, siis muutuvad julmadeks elajateks, kes vihkavad kõike ja kõiki. Saša, vastupidi, armastas elu ja inimesi veel rohkem.” (lk 47) Saša tohutu võime andestada, leppida ja ometi järjekindlalt edasi liikuda paneb lugeja teda imetlema, talle kaasa elama ja pöialt hoidma.

Kirjanik on justkui helilooja, kes inimhinge instrumenti uurib, tähelepanelikult kuulatab ning helisid mingis organiseeritud, meloodilises kompositsioonis üles tähendab.

Meeskirjanikul on õnnestunud luua teoses veenev ja sümpaatne naistegelane, kes oma soolise kuuluvusega võimaldab loojutustajal alla joonida nii usbeki kui ka USA ühiskonnas valitsevat soolist ebavõrdsust, naistele seatud ootusi, tüütuid lähenemiskatseid ning õrnema soo pahatihti madalat enesehinnangut. Peategelase eksirännakut saadab vanema põlvkonna emigrantidest vanaeitede koor ning alles kõrvaltegelaste rollis ilmutavad end samavõrd ummuksisse jooksnud meestegelased.

Taim kui ideaalne pagulane

„Rohelise piinapingi” alguses mõtiskleb minategelane inimese üle nõnda: „Inimene on keeruline olend. Ta on kootud miljonitest niitidest, nagu hõbedastest pillikeeltest, ainult et veel peenematest. Niidid mängivad oma meloodiaid, sageli korrapäratuid ja vaikseid, nii et nende heli tabada pole lihtsalt raske, vaid pigem võimatu. Aga ometi mõnikord, eriti meeleheite ja väljapääsmatuse hetkedel, püüab inimene kinni kerged helid ja alateadlikult usaldab neid.” (lk 63) See kirjeldus tundub üsna hästi klappivat Prozorovi lähenemisega inimhingele. Kirjanik on justkui helilooja, kes seda imelikku instrumenti uurib, tähelepanelikult kuulatab ning helisid mingis organiseeritud, meloodilises kompositsioonis üles tähendab.

Olenevalt jutustaja meelelaadist võib pagulusest kirjutada väga erinevas tonaalsuses. On traagilisi ning humoristlikke lugusid, unistavaid ja nostalgitsevaid, analüütilisi ning tundelisi. Autori isik on vormi valimisel määravam kui motiiv ise. Ilja Prozorovi teos tuletas ülemhelidelt meelde suurmeister Sergei Dovlatovit. Temagi ei püüdnud inimelu piinlikkust kunstliku viigilehe taha peita, vaid leidis tegelaste haavatavuses kosutust. Jah, ka Prozorovi tegelased on sageli naeruväärsed, armetud ning vaevlevad mitmesuguste pahede küüsis, kuid ta jätab neile nende väärikuse ja isikliku tõe. Absurdihuumor annab kogu loole meeldiva kerguse ning võimaldab nii lugejal kui ka tegelaskujudel ettepaisatud eluraskusi mitte liiga tõsiselt võtta.

Prozorovi teos tuletas ülemhelidelt meelde suurmeister Sergei Dovlatovit. Temagi ei püüdnud inimelu piinlikkust kunstliku viigilehe taha peita, vaid leidis tegelaste haavatavuses kosutust.

Intervjuus kirjandussaatele „Gogol” on Prozorov nimetanud end eelkõige realistlikuks kirjanikuks: „Mina kutsun oma žanri realismiks, sest otsin oma lugudes maailma ja elu. Üritan vastust leida küsimusele, mis on elu, miks elu inimestele anti, miks me oleme siin ja miks me armastame olla kurvad jne.”[2] Kui „D train” vastab hästi realistliku, ühiskonnatundliku ning kohati ka eksistentsialismi kalduva kirjanduse kriteeriumidele, siis „Rohelise piinapingiga” on lugu keerulisem. Samuti üsna argiselt alanud lugu võtab ootamatult maagilis-realistliku pöörde, kui peategelasele ilmutab end toataime vangistatud põgeniku hing. Ehkki loos näib öine metamorfoos päriselt toimuvat, toimib toataim suurepäraselt ka pagulaselukogemuse laiema kujundina.

Dekoratiivsed toataimed on ju levinuimad immigrandid meie elutubades. Läänemaailma kummitaval üksilduse ajastul ka pahatihti ainsad elusolendid, kellega eluruume jagatakse. Enamik inimesi on hea meelega nõus võtma enesega sama katuse alla Tansaaniast pärit sulgvõha, Mehhiko kaktuse või araabia maadest meieni jõudnud aaloe. Taimed ei kõnele meile arusaadaval viisil. Enamasti on nad vähenõudlikud, elades justkui õhust ja armastusest, pakkudes vastu silmailu, hoolitsusvõimalust ja kontakti loodusega. Botaaniline apropriatsioon on loonud terve tööstuse, mis hoiab au sees koloniaalajastu traditsioone ning pakub tarbijatele eksootikat mõistliku hinna eest. Taimed on ideaalsed pagulased.

Inimeste ja taimede kõrval on kahe võrdlemisi eripalgelise loo ühisnimetajaks ja taustsüsteemiks muidugi New York oma ilus ja viletsuses. Parimal juhul kalk, halvimal juhul vaenulik, on suurlinn justkui tohutu elusorganism, õnneotsijate peamine vastane, lõpuboss. „Et saada osaks temast, tuleb hävitada endas möödunu ja tuua ennast talle ohvriks. New Yorki võib ja tulebki armastada, aga ei tohi talle avameelselt oma armastusest teada anda. New York ei armasta neid, kes teda avalikult armastavad. Ta armastab ülbeid, sõltumatuid, kes on selfish, tahavad ja oskavad teenida raha,” mõtiskleb Saša linnatänavail kulgedes (lk 36). Metropoli potentsiaal peitub tema ükskõiksuses, miljonipäises anonüümsuses, mis lubab lõputult otsast alustada ning moodustada sadu, tuhandeid kombinatsioone, mida hiljem nimetada Saatuseks. Tuult purjedesse, Kolumbused!

[1] Trunin, M. 2022. Kõik on segunenud üheks suureks kuhjaks. – Looming, nr 3.

Ave Taavet on karikaturist ja kirjanik. Vabadel hetkedel kosutab ta end matkamise, lugemise ja suurtest sõbralikest koertest unistamisega.