Tanel Pern kirjutab N. K. Jemisini raamatust „Viies aastaaeg”, mida võib käsitleda tänapäeva Ameerika ühiskonna allegooriana.

N. K. Jemisin „Viies aastaaeg”
Tõlkinud Sash Uusjärv, toimetanud Sirli Hunt, kujundanud Tõnis Kipper
Tänapäev, 2018
375 lk

N. K. Jemisin on praegu ingliskeelses maailmas üks enim (au)hinnatud ulmekirjanikke. Tema „Lõhutud maa” triloogia kolmas raamat võitis just maineka Hugo auhinna; sama tunnustuse said ka sarja eelmised raamatud, mis teeb Jemisinist esimese kolmel järjestikusel aastal Hugoga pärjatud autori. Raamatute põhjal on valmimas ka telesari. Tõlkeidki on ilmunud päris palju ning minu suureks vaimustuseks jõudis esimene osa, seesama „Viies aastaaeg” hiljuti ka eesti keelde.

Millest selle tutvustamist alustada? „Alustame õige maailma lõpuga, miks ka mitte? Kui sellega on ühel pool, läheme edasi põnevamate asjade juurde.” Essun on naine, kes avastab ühel päeval töölt koju tulles, et tema abikaasa on peksnud surnuks nende väikese poja ning röövinud tütre. Essun on aga ka orogeen, kes suudab valitseda ja suunata seismilisi jõude. Tema subjektiivne maailm on otsa saanud ja ta on valmis kõigeks, et päästa sellest, mis päästa annab – valmis pühkima kõik oma teelt, et jälle tütart näha. Samal ajal saabub maailmalõpp, aga ka ülejäänud inimkonna jaoks, kui teine võimas orogeen maailma sõna otseses mõttes lõhki rebib. Essuni lugu on nõnda paras postapokalüptiline road movie, milles maailmalõpp osutub tõesti kõige igavamaks osaks. Palju põnevam on see, mis juhtub pärast – ja enne.

Huvitavam kui maailmalõpp

Mainitud maailmalõpp pole nimelt kaugeltki ainuke, vaid sarnaseid „viiendaid aastaaegu” on tulnud minevikus ette teisigi ning neist on jäänud maha arvukalt „tsivilaipade” jäänuseid. Selleks et inimelu ja -kultuur jääks kestma, on kujunenud aegade jooksul välja ja raiutud kivitahvlitele kivipärimus, kataklüsmide üleelamisele keskendunud rahvatarkus (esimesed õpetussõnad on „kõigepealt ehita müür”). Iga inimene teab, kus on tema koht, kui taevast kive sadama hakkab. Kõigi pilgud on suunatud alati hirmunult maha, valmis Isakese Maa kättemaksuks. See on ühiskond, mis on elanud aastatuhandeid alatises katastroofiootuses („Talv, kevad, suvi, sügis – viies on surm ja kõigi isand.”). Jemisini loodud pilt sellest sootsiumist on ääretult detailne ja elav, kuid selle kujuteldava maailma detailsus ei hakka lugedes hetkekski koormama – kõik tundub loomulik.

Samas on tegemist äärmiselt paranoilise ühiskonnaga, kus eriti katastroofi korral on mõned inimesed kastisüsteemis võrdsemad kui teised („Otsusta kõigi üle nende kasulikkuse järgi: juhid ja terved, viljakad ja osavad, targad ja surmavad ning paar tugevat selga, et neid kõiki valvata.”). Teised on vabalt kõrvale heidetavad, kolmandaid ollakse aga valmis viivitamata instinktiivselt tapma, isegi kui tegu peaks olema sülelastega. Need kolmandad on orogeenid – inimesed, kellel on suurem või väiksem sünnipärane võim maapõue jõudude üle. Hirm nende ees on ürgne; samas on raamatus kirjeldatav ühiskond püsinud stabiilsena just nende jõhkra rõhumise ja ekspluateerimise toel. Sellises olukorras pole oletatavasti mingi ime, kui ükskord prahvatab vimm – ja prahvatab nii, et kogu maailm sellest kaigub.

Vihavimm ongi raamatu üks keskne motiiv ja lätegi. Jemisini sõnutsi oli „Lõhutud maa” sarja inspiratsiooniks unenägu, milles talle kõndis vastu naine, kelle selja taga hõljus suur mägi ning kes vaatas teda sellise pilguga, nagu ta kavatseks kohe selle mäega virutada. Ent kes ta on? Kuidas ta suudab mägesid juhtida? Ja miks on ta nii vihane? Vastus on fantaasiaromaani kohta tavatult keeruline, sest orogeeni vihal on siin palju tasandeid. Psühholoogiliselt on see igapäevane võitlus pidevalt pähe taotava käsuga „ära kunagi unusta, kes sa oled”, teadmisega, et sa võid oma olemust mõnda aega varjata, kuid kunagi tuleb see ikka välja. Kahtlemata on sellel vihal ka sotsiaalne või ajalooline põhjus, mis on seotud orogeenidevastase vägivalla ja nende ekspluateerimisega. Ning alati on õhus mütoloogia, küsimus sellest, kust kõik alguse on saanud. Kivipärimus ütleb: „Isake Maa mõtleb terve igaviku, kuid ta ei maga iial, mitte iial. Ega unusta.”

Ent mis see on, mida ta ei unusta? Nagu mütoloogilistes teostes ikka, kulub Jemisinil sellele vastamiseks kogu raamat ning järgmised kaks köidet takkaotsa. Kiiremini ja vähemate sõnadega sellele vastata ei saakski, pealiskaudsemalt vihase mäeliigutaja motiivile aga läheneda ei tasuks. Vastasel juhul oleks tulemuseks vaid keskmise märulifilmi stiilis fantaasiapõnevik, mille kangelane (mitte kangelanna!) tuimal badass-kõnnakul kõigist probleemidest sirgjoones läbi raiuks ja maailmalõpu ära hoiaks.

Ühiskondlik allegooria

Jemisin on aga keskpärasusest kaugel. Ta ei lähe kaasa harjumuspäraste reeglitega, mis ütlevad ette, millest tohib ja millest ei tohi kirjutada, et see kujuteldavat lugejat liialt ei häiriks, vaid kehtestab enda reeglid. Ta on avameelselt ja julgelt see, kes ta on – poliitiliselt aktiivne keskealine mustanahaline naine. Kui ta on vihane, siis ta ei hoia seda tagasi, vaid leiab viisi selle väljendamiseks, olgu siis plakatiga marssides või kirjanduslikus vormis. „Viienda aastaaja” üks lugemisviis ongi käsitleda seda tänapäeva Ameerika ühiskonna allegooriana, reaktsioonina selle jätkuvale rohkemal või vähemal määral varjatud rassismile: „Selline vihkamine, mis sunnib mehe tapma omaenda poja? See õhkus kõigist sinu ümber.” Säärasena on Jemisin võib-olla hoopiski traditsioonilisem ulmekirjanik kui paljud tema kriitikud.

Utoopilise kirjanduse üks eesmärk on olnud algusest peale toimida nimelt oma ühiskonna (eneseteadliku) peeglina, mis näitab radikaalselt teistsuguse maailma kujutamise kaudu tegelikku maailma uue nurga alt. Ulmeklassik Ray Bradburyle omistatakse ütlust, et „Tähesõjad” ei ole ulme, vaid kosmiline seikluslugu, samas kui „Lauldes vihmas” on tõeline ulmefilm, kuna see käsitleb ulme põhiküsimust: mida teeb uus tehnoloogia – helifilm – inimestega? „Viies aastaaeg” ei ole ehk küll päris „kõva” teadusulme, kuna selles puuduvad laserid, kosmoselaevad, õigupoolest kosmoski, olgugi et teadust – geoloogiat ja ökoloogiat – on seal samas rohkem kui kuhjaga, kuid see on tõeline ulme selle Bradbury määratluse järgi, kuna vaatleb süvitsi, mida teeb tajutav sotsiaalne kõrvalekalle (orogeenivõime) üksikisiku, ühiskonna ja maailmaga tervikuna.

Tagasi maa peale tulles pean nentima, et tõlke avaldamisega on ilmselt kiirustatud; see vajanuks veel omajagu tööd nii toimetajalt kui ka tõlkijalt endalt. Liiga tihti tuletab tekst lugedes meelde, et see on tõlge, mis ilukirjanduse puhul paratamatult lugemiskogemust vaesestab. Osalt puudutab see lausekonstruktsioone, mis sageli koduse kuppelmaastikuna voogamise asemel graniidimürakatena edasiliikumist takistavad. Rohkem tööd võinuks teha ka sõnavalikuga, mis näib nii mõneski kohas läbi mõtlemata ja juhuslik, vastand Jemisini vägagi läbimõeldud ja süstemaatilisele keeleloomele. Muidugi on tõlkes palju toredaid leide, nagu „kund” ingliskeelse „comm’i” vastena või „pakk” orogeenivõimeteta inimeste kohta (originaalis „still”). Mõni piisavalt põhjendamata valik kriibib samas silma päris palju, nagu mitmes kohas korduv nimi Kallis Muh – inglise keeles on see Muh Dear, vanavanaema hellitusnimi (tõlkes võiks seega olla nt memmeke-kullake). Teised häirivad vähem, näiteks see, kuidas orogeenide sõimunimeks on saanud sisutühi „roge”. Originaalis on see „rogga”, mille assotsiatsioonid peaksid olema päris ilmsed. Eesti keeleski võinuks see olla midagi sellist, mida oleks vastik välja öelda, midagi selgelt halvamaigulist. Tõlkel võiks siiski lubada unustada, et ta on tõlge. Või on ta ohtlik nagu orogeen?

Tanel Pern on ulmesõbrast tõlkija.