„Ära puutu mind” („Touch Me Not”, Rumeenia/Saksamaa/Tšehhi/Bulgaaria/Prantsusmaa 2018). Režissöör ja stsenarist Adina Pintilie, osades Laura Benson, Tómas Lemarquis, Christian Bayerlein jt. 125 min

Äsja lõppenud Berlinalel esilinastunud ning festivalilt Kuldkaru auhinna pälvinud film, rumeenia režissööri Adina Pintilie „Ära puutu mind” oli ebamugav vaatamine. Mitmesaja filmikriitikuga pressilinastuselt lahkus inimesi kahe tunni jooksul ühtlase voona, aga olin üks neist, kes vaatama jäi. Mine tea, kas lahkumiste põhjus oli tõesti filmi erakordne kõhedus või see, et filmikriitikud vaatavad kuus filmi päevas.

„Ära puutu mind” tekitab segadust, kas tegu on dokumentaali või mängufilmiga, kuna kaamera jälitab (tihtipeale üksteist jälitavaid) tegelasi, aga vahepeal istub üks neist tegelastest diivani peale ja režissöör küsib talt tõsiselt, aga osavõtlikult intiimseid küsimusi. Vaataja käib Laura Bensoni kehastatud karakteriga kaasas eri seksiterapeutide vastuvõttudel – üks neist on Laura eakaaslane, umbes viiekümnendates transsooline naine, kellega ühiseid teemasid otsitakse, teine temast noorem mees, kes oma erootilisel kombel Laura päikesepõimikust pingeid välja koputab. Laura otsib vabastust oma sisemistest krambist ja reserveeritud olekust, mis on, nagu vaataja võib aimata, kunagise trauma tagajärg. Trauma tundub olevat seotud isaga, kes nüüd surivoodil lamab.

Vahepeal käib Laura klaasikoridoridega terviseasutuses lähedusteraapia (vähemalt midagi sellist see tundub olevat) gruppi luuramas. Eriti jääb talle sealt silma üks paar mehi – sügava füüsilise puudega Christian (Christian Bayerlein), kes saab oma halvatud keha kohal liigutada ainult pead ning Tudor (Tómas Lemarquis), kummituslike näojoontega leebe noormees. Harjutusena puudutavad mehed üksteise nägu ning hiljem kirjeldavad, mida tundsid – Christian tundis, et Tudori pilgu ees on mingi kae, justkui ta varjaks midagi – ning Tudor tunnistas, et tundis vastumeelsust Christiani näo katsumisel. Hiljem vabandavad mehed koridoris üksteise ees – üks ratastoolis, teine käed taskus tema kõrval seismas –, kui kummagi tundeid solvasid. Christian ütleb, et ebameeldivaid hinnanguid kuuldes ei pea end halvasti tundma, vaid neid tundeid tuleb lihtsalt neutraalselt vaadelda. See pole hea ega halb, see lihtsalt on.

Laura jõuab oma eneseotsingutes selleni, et ta peaks oma viha välja näitama – viha isa vastu, kes haiglavoodis enam talle liiga teha ei saa. Pärast katartilist akti suudab ka naine ennast oma kehas mugavalt tunda ning suure lunastusena näeme inimest, kes on siiani olnud hirmunult reserveeritud, filmi lõpukaadris alasti tantsimas.

Põhiliselt sinistes ja valgetes külmtoonides kulgenud film uurib küll intiimseid teemasid, kuid pärast filmi nägemist tekitab äralõigatud tunde nagu lumetormis kinni kiilunud robot. Pintilie ei tekita vaatajas turvatunnet, et siin on koht, kus end avada, vaid pigem tõmbab valguse kätte traagelniidid, millega oma haavu kokku lappida püüame. Iga karakter mõjub justkui võimalik lohutaja, soe inimene, aga Laura eemaletõmbuva keha kaudu tunneb vaataja isegi ettevaatlikku reserveeritust. Võib-olla on see film neile, kel endalgi mõni trauma, mis vajab seedimist – ja kellel neid poleks.

Seksuaalsuhted, mida film kujutab, panevad vaatajat omaenda piire reflekteerima. Avakaadris näeme napisõnalist noormeest, kes Laura juures raha eest masturbeerib. Tema kehale on tätoveeritud bulgaariakeelne raamatukatkend. Kui filmi omailmas tähistab noormees võib-olla pigem Laura seksuaalsete rännakute alguspunkti, kus ta tajub iha olemasolu, aga võimetust kedagi puudutada, siis seda ekraanilt vaadates kerivad mu peas siiski mõtted võimusuhete mustritest Ida- ja Lääne-Euroopa vahel – inglannast valge naine palkab idaeurooplasest seksitöötaja. Bulgaarlased ja rumeenlased moodustavad erinevate Saksamaa ja Hollandi punaste laternate tänavatel enamuse – nii oma koduriikide vaesuse ja sihtriikide rikkuse kui organiseeritud inimkaubanduse tõttu nende piirkondade vahel.

Ent filmi läbiv joon on seksuaalvägivalla traumast tervenemine. Seda teame küll ainult vihjete põhjal, et küllap on Laura reserveerituse põhjus tema isa tegu, mis naist veel ka keskeas kummitab. Seda teekonda läbida tundub raske – kuhugi hingesoppi pakitud viha välja lasta ja hirmudest, mida see viha tekitanud on, vabaks saada. Ma ei ole näinud palju filme, kui üldse, mis suunaksid tähelepanu seksuaalvägivalla kaugeleulatuvate psühholoogiliste tagajärgedega tegelemisele. Näiteks USA teleseriaalides nagu „Troonide mäng” on vägistamine tihti süžeenõksatus, millega pinget kerida. „Ära puutu mind” teeb ohvriga aga kogu teekonna kaasa, tõenäoliselt aastaid pärast traumaatilise sündmuste toimumist, ning jõuab koos temaga tervenemiseni. Loodetavasti inspireerib Pintilie teisigi filmitegijad seksuaalvägivalla teemadega rohkem sügavuti minema ja lahendusi leidma, isegi, kui see teekond on üksildane ja kõle.