Kogo Galerii näitus „Bambi projekt” (27.08.–9.10.2021). Kuraator Šelda Puķīte. Osalevad Eike Eplik, Laura Põld, Līga Spunde, Ingrīda Pičukāne, Žilvinas Landzbergas ja Rūta Spelskytė.

Kogo galerii on selle aasta näituseprogrammi teemaks seadnud „Ökoloogia – ökonoomia”, liitudes seeläbi kliimakatastroofide kontekstis hoogu kogunud globaalse kunstivestlusega, mille keskmes on mõisted nagu rohepoliitika, sotsiaalne ebavõrdsus, antropotseen ning posthumanism. Galerii kuraator Šelda Puķīte kutsus kuus kunstnikku keskkonnateemalisse raamatuklubisse ning sellest sündis „Bambi projekt” – grupinäitus, mis on inspireeritud muinasjututegelase hirv Bambi loost. Millest räägib projekti tulemus meile rohkem – kas loodusest või popkultuurist?

Esimese maailmasõja järel algselt täiskasvanutele suunatud novell „Bambi. Metsalugu” ilmus 1923. aastal Viini modernisti ja sionisti Felix Salteni sulest. Menukast raamatust valmis 1942. aastal Walt Disney stuudio joonisfilm, mis kinnistas õpetusliku muinasjutu popkultuuris ning kujundas sellest noorte keskkonna-aktivistide piibli. 

Baltikumi noorema põlvkonna kunstnike kohtumine Tartus mõjub värskendavalt ja kuraator on nende väljenduslaadi ning vormikäekirja sarnasusi hästi tunnetanud. Kunstnikke ühendab julgus katsetada erinevate tehnikate ja jõuliste metafooridega. Ruumis leiab eest tasakaalustatud koosluse põrandal asetsevate skulpturaalsete teoste ning seinalt eenduvate installatsioonide vahel. Sulni tumerohelisega üle võõbatud galeriiruum neelab vaataja endasse nagu metsamuinasjutu laadile kohane.

Muinasjutt või tegelikkus

Küsige nelja-aastaselt või üheksakümne nelja aastaselt, loodust tähistab inimese jaoks ikka roheline. Võib öelda, et see värv on nii bioloogiline antus – lehestik ja taimestik nähtub meile enamasti just selles koloriidis – kui ka kultuuriline ümbris keskkonnateemadele. „Bambi” jutustuse ja käesoleva näituse puhul torkab silma loomariigi personifitseerimine ja looduse antropomorfne käsitlus, mis on küll omane muinas- ja rahvajuttudele, ent seda võiks käesoleva projekti raamides analüüsida.

Koduloomad nagu koerad või kassid looduses rohelist ei tuvasta, jällegi putukad nagu mesilased näevad UV-kiirgust ja rikkamat värvipaletti kui inimesed. Loodus on teisiti tajutav muudele elusorganismidele, kui seda kujutatakse mõistuspärasena logos’esse raiutuna. Kullid pole sõbralikult hiirtega kevade tulekut tervitamas, hanele on vihm tõesti nagu hane selga vesi. Kui näitusetekst lausub, et kunstiteoseid esitletakse galeriis „pimendatud ja kaitsvas keskkonnas, kus nad moodustavad kujuteldava metsa tervikliku ökosüsteemi”, siis tekib sellise väite inim-hegemoonilisest alatoonist väike tõrge, sest kelle või mille jaoks on roheline kandiline ruum kaitsev keskkond?

Roheline ruum on tõesti kinnistunud kui looduse tähistaja, aga meie elukeskkonna tegelikkust jälgides, virvendab näiteks California ja Siberi taevastest vastu pigem heleoranž. Kui galeriiseinad helkinuks punases varjundis, löönuks see valjemalt hingekella elusorganismide kooslustele, keda tuli halastamatult nii meie looduses kui ka Bambi jutustuses ähvardab.

Hirve veri ja hirmu lõhn

Näitus ei õpeta meile küll puude ja lillede keelt, mille vajadust rõhutas Ene-Liis Semper täieliku hävingu ärahoidmiseks oma paari aasta taguses jõulises kõnes arvamusliidrite lõunal, aga mingil määral teosed looduse appikarjet edastavad. 

Līga Spunde mõlemat installatsiooni võib lugeda õnnestunud kriitiliseks teemakäsitluseks. Jämeda klaasvitriini taga olevat loomakujutist võiks kavalehte lugemata mõtestada kui inimese soovi loodust omandina raamistada, nagu tehakse topiste või loodusleidude koduseintele riputamisega. Seda tõlgendust muudab saatetekst, kust ilmneb, et kunstnik ongi kasutanud päris kuulikindlat klaasi, püüdes hoopis inimest looduse ees võimalikult relvituks teha. Teine teos „Gobo” vaimustab puäntliku ülesehitusega ja jõulise tõsidusega, sest esiplaanil olevat puitgravüüri, mis looma ja inimest teineteise seltsis kujutab, toestab tagaplaanil neoonroosa jahipüss.

Alkeemiast huvituva Rūta Spelskytė uurimistöö tulemusel valmis näitusele beuysilik installatsioon, mis koosneb geoloogilistest ja loomsetest leidudest. Põhimõttelise vegani võivad skulptuuri osad – nagu kuivatatud hirve veri – eemale tõugata, aga kui uskuda, et need on loomuliku surma teel kogutud, tasub teoste elemente lähemalt uurida. Animistlikus laadis installatsioon paelub peene vormikäsitluse ja põneva mütoloogilise taustaga, kus erinevatele looduslikele ainetele tähendusjõud antakse.

Feministlik kunstnik Ingrīda Pičukāne proovib murda Bambi loos esinevat stereotüüpset kujutelma, nagu ei saakski inimesed ja loomad ahnete jahimeeste pärast omavahel üksmeeles elada. Paraku taastoodab kunstnik neid binaarsusi (mees-naine, inimene-loodus), mida ta lammutab, sest soorolle võimendab joonistustes jahimeeste kõrvale väljamõeldud naistegelane, kes Bambiga metsas mediteerimas käib. „Bambiga” vähemalt sama oluline Werner Herzogi loodusdokk „Grislimees” ilmestab hoopis, et loomadega sõbrunemine pole vaid naiste pärusmaa, ja et rahumeelses eksisteerimine loomariigiga ei väljendu alati mõlemapoolses arusaamas. Loodus võib olla julm. Holistilise haardega ja pärimuslike uskumustega töötav Žilvinas Landzbergas on loonud peegeldusega maalipinna, mis paistab läbi ning mille kõrval asetseb puidust, šamanistliku väega toigas. Maalipind pole seega enam millegi vahendaja, vaid uusmaterjalistlikult väljendudes on tal endal oma tahe ja olemisviis. Ilmselt on Landzbergase teos kõige tunnetuslikumalt tajutav objekt näitusel, mille tõlgendamine viiks ebavajalikku rangusesse. 

Laura Põllu hüpnootilised mustrivaibad on jällegi kõige lähemal looduslikule, pealtnäha ebakorrapärasele organiseeritusele. Meenutades aastaringe puu juurekaelal või kännul, lisavad need vaibad efektse annuse erksust muidu tumedasse ruumi. Eike Epliku betoonist maakamakas ja ülipeenest traadist metsavorm kujutavad mõne hirvekese puuokstest ja tallatud heinast õrna magamisaset, aga kasutatud materjalide toores jõulisus ilmestab ainult hapruse totaalset puudumist. See võimaldab kinni jääda mõttesse, et ilma käega katsutava pehmuse ja hapruseta ei ole ka loodust, on vaid idee sellest. 

Niisiis tegeleb „Bambi projekt” ennekõike sotsiaalsete ja kultuuriliste nähtuste mõtestamisega. Tervik, mis näitusele luuakse, peidab endas abstraktseid, aga siiski märgipõhiseid suhteid kunstnike tõlgenduste vahel, mis on ökoloogilised ainult kujundlikult. Kunst ei peagi jäljendama loodust, isegi kui loodus seguneb kunstlikuga. Kui Bambi järglased metsaloos surnud pole, siis elavad nad ilmselt õnnelikult aegade lõpuni. Ökosüsteemide kahanemine meie tänases maailmas on seevastu karm ja kiire protsess. Kogo galerii näitus hoiab üleval küll ühiskonnakriitilist tooni, aga mugandub kohati muinasjutulise atmosfääriga, kus vaataja vajub popkultuuri kihistustesse, keskendumata tegelikele loodust pakitsevatele ohtudele. 

Maria Helen Känd, on vabakutseline kuraator ja kultuurikriitik, Eesti Kunstiakadeemia magistrant. Tänavu pälvis ta Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, Eesti kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu esimest korda välja antud aasta kunstikriitiku stipendiumi.