Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus „Est.Eetiline?” Pärnu Uue Kunsti Muuseumis toob kokku vanema ja uuema põlvkonna kunstnikud, kes mõtestavad eetilise ja esteetilise ideid Eesti kontekstis.

Jaan Elkeni kontseptsiooni ja kujundusega ning Mari Roosvalti korraldatud näitus püstitab küll küsimusi, kuid võib-olla ei ootagi konkreetseid vastuseid. Väljapanekult ei tule higistades otsida kindlat kontseptsiooni ega šokielamust, pigem on näitus on kunstnike mõttemaailmade kohtumispaik. Igaüks räägib oma loo, koos esitatuna avaneb aga laiem teemade ring ning esineb kattuvusi. Dialoogid toimuvad nii kunstnike teoste vahel ka kui kunstipublikuga.

Näituse kontseptsioon annab kunstnikule vabad käed, samas on praegusaja Euroopa kontekstis mõisted „eetika“ ja „esteetika“ üsnagi aktuaalsed. Kultuuride segunemine tekitab olukorra, kus peab küsima, kellest või millest lähtutakse ning kes otsustab põhimõtted. Eesti riigi olukorra kohta võib näitusel leida mõningaid mitmetähenduslikke tõlgendusi. Näiteks fuajeesse, mis on samuti ekspositsiooni osa, on asetatud Peeter Alliku teos „President Konstantin Päts“ (2001), kus presidendi portree on maalitud lauale ja laud klaasiga kaetud. Kui teosel puuduks etikett autori nimega, võiks see esitada väljakutse, kas tohib serveerida sel laual kohvi. Andres Koorti maalid „Murmur I“ (2017) ja „Murmur II“ (2017) on suuremõõdulised abstraktsed paneelid: üks sinine ja teine must, mis on asetatud valgele galeriiseinale. Teosed mõjuvad virvendusena, nendes on nullilähedane kujundlikkus, mis assotsieerub vaikse ümina või mõminaga. Sarnaseid viited riigile ja selle sümboolikale kõlab läbi nii mitmegi kunstniku tööst.

Näitusel eksponeeritud tööde puhul tekib efekt, kus erinevad käekirjad ja mõtted astuvad omavahelisse võitlusse ja tekitavad kaose, samas on ekspositsiooni kujundus hästi õnnestunud ja mõjub visuaalselt ühtse tervikuna. Kaos kui mõtete ja väljendusviiside paljusus on edasi antud tasakaalustatud raamistiku kaudu. Tegemist ei ole kuraatori-, vaid kunstnikekeskse näitusega, mis annab ülevaate eesti kaasaegsest maalikunstist. Samaaegselt kõlab see ka kui kunstnike seisukoht, et (traditsiooniline?) maalikunst ei ole surnud ega kuskile kadunud. Maalikunst vajab süvenenud vaatamist, see ei suuda kaasaja kiire tempoga sammu pidada. Maalikunstil on aga hea võime esteetilise visuaali kaudu esitada kriitikat ühiskonnas toimuvate muutuste üle. Seda annab ilmekalt edasi Lev Vassiljevi maal „Öö linnas“ (2016), kus on kujutatud maanteed, millest ühele poole jääb Tallinna vanalinn, esileküündiva Oleviste kiriku torniga, ning teisele poole jäävad tööstus- ja kõrghooned. Kui vanalinna ääristab rohelus, siis teisel pool puudub igasugune looduselement. Teele maalitud kollased jutid koonduvad tsentraalselt ning moodustavad kolmnurga, mis on kui noole ots ja viitab mingisugusele edasiminekule. Need annavad edasi urbaniseerumise infrastruktuuri, elektrifitseerimist. Lev Vassiljevi ideega haakub Karl-Kristjan Nageli poolabstrakne taies „Pregnant Church“ (2017) kus võiks kujundlikult näha kas roosi punga või hoopis hiiglaslikku kätt, millest on sündimas ärihoone.

Teostevaheline dialoog

Näitus tekitab küsimusi, miks just see või teine maal ja selles kontekstis. Näiteks nagu Tiiu Rebase akadeemilises laadis kujutatud hobuse portree „Ema“ (2017). Teose formaat on valge ruut, millele on maalitud musta ringi suletud profiilis hobuse pea. Teos loob ebatavalise seose (vene?) akademismi ja suprematismi vahel. Rebase teosega haakub Veiko Klemmeri kolmemõõtmeline teos „Taevatunnel“ (2018), milles võib näha pilti pildil. Suurema valge, ristküliku formaadis lõuendi peale on asetatud väiksem sinine, samuti ristkülikukujuline lõuend. Teine näitusel väljapandud Klemmeri teos „Tegelikkuse täpsustus“ (2018) mõjub mitmekihilisena, püstitades küsimused ajaloolisest mälust ning praegusaja poliitilisest olukorrast. Teos on sürrealistlik ning selles on tunda absurditunnetust, mis võib viidata kunstniku sisemaailma ja teda ümbritseva maailma vastandumisele. Nihestatuse ja sürreaalsuse momenti annavad oma töödes edasi ka näiteks Maarit Murka, Eneli Luiga ja Enn Tegova. Manfred Vainokivi teosest „Error“(2017) võiks välja lugeda meediamanipulastioone, kuna selle vaatlusel tekib optilis-lingvistilise pettepildina silme ette sõna „ORDER“ mitut pidi läbikirjutatud sõnast „ERROR”.

Esteetiliselt ja eetiliselt puhastavana mõjub Helle Lõhmuse „Green“ (2017), kus on kujutatud kahte noort tüdrukut suvises roheluses. See annab edasi mälestusi vabadusest ja muretusest, mis tänapäeval saab ehk olla vaid illusioon. Eha Luik esitab oma teoses „Mõnulemas vees“ (2017) hoopis teistsuguse naisekuju, mis töötab kriitikana praegusaja ekstreemsete iluideaalide suhtes ning mõjub lausa võikalt. Sarnast inetuse esteetikat annab edasi ka Ulvi Oro oma taieses „Nimeta“ (2018), kus mehe käele toetub surma ideed kandev poolik alasti naise keha.

Ülevaatenäituste ajalugu

Mõni ehk mõtleb, miks selline näitus kaasajal vajalik on. See võiks olla püüd vastu seista kunsti tehnologiseerimisele. Ajaloolisest perspektiivist lähtudes peab nentima, et Euroopa kultuur on valdavalt olnud pildikeskne, mis sai hoo sisse keskajal. Reformatsioonist alates on osas kirikutradistioonides kadunud vajadus käsitsi maalitud piltide järele, seega on maalid leinud oma koha hoopis näitusesaalides. Salonginäituste kultuur sai alguse juba 17. sajandi Prantsusmaal. Eestis hakkas kunsti ülevaatenäitusi korraldama kunstiühing „Pallas“. Alates aastast 1943 on näituste korraldamisega tegelenud Kunstnike Liit. Pärnu Uue Kunsti Muuseumis (varem Chaplini Kunstikeskus) on ülevaatenäitusi korraldatud alates 1994. aastast. Paralleeli võiks ehk tõmmata näiteks Londoni Kuniglikus Akadeemias toimuva iga-aastase ülevaatenäitusega, viimane on loomulikult kordades suurema mastaabiga kultuurisündmus.

Näitusele valitud formaat annab kunstnikele võimaluse oma ideid läbi kunstimeediumi rakendada ja neid huvilistele vaatamiseks esitada. See vabastab kunstniku ühe või teise kuraatori nõudest, ka näituseprojekti kirjutamisest ning seega saab autor lõppkokkuvõttes vabamalt tegutseda.

Esialgu tunduv paljususe kaos hakkab näitusel lähemal vaatlusel üha enam lahti hargnema ideedeks, milledel on omavaheline seos ning mis tekitavad kunstnikevahelise dialoogi, haarates sellesse ka publiku. Olgugi et esitatud tööd tunduvad esmapilgul väga erinevad, on kõik kunstnikud siiski oma aja vaimu kandjad, seda läbi isikliku (esteetilise) vaatenurga.

Näitus jääb Pärnu Uue Kunsti Muuseumis avatuks 29. maini.

Leila Lükko (snd 1987) õpib EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute magistrantuuris. Bakalaureusekraadi omandanud TLÜ-s kunstiõpetuse erialal. Ta on varasemalt elanud Ühendkuningriigis, kus on vahemikul 2010–2013 õppinud levimuusikat, maali, animatsiooni ja filminäitlemist. Varem avaldanud artikleid Sirbis ja Eesti Päevalehes.