Lühimängufilmide kassett „Värske veri” (Eesti, 2018), 92 min. Režissöörid Marta Pulk, Evar Anvelt, Kaspar Ainelo, Philip Kaat ja Ali Moniri, Anna Hints, Tanno Mee.

Novembris linastus kinodes uus kodumaine lühifilmide kassett „Värske veri”, kuhu olid koondatud seitsme noorema põlve režissööri – Philip Kaat, Anna Hints, Marta Pulk, Ali Moniri, Evar Anvelt, Kaspar Ainelo ja Tanno Mee – uued või debüütfilmid. Kassetiformaat on vajalik, et selliseid filme oleks võimalik kinolevis näidata, muidu ei jõua väikevormid pea kunagi Eesti publikuni. Eestis, kus on kitsalt vaid filmitegemisega pea võimatu end ülal pidada ja produktsioonikompaniid elatuvad reklaamfilmidest, on tänuväärt, et leitakse vahendeid lühifilmide tootmiseks. Kuigi EV100 raames said kohalikud täispikad filmid tõuke, siis reaalsuses ei saa ükski siinne režissöör loota, et pika mängufilmi projekte õnnestub tihti ellu viia. Seda enam on tähtis, et kutseoskuste lihvimiseks ja ideede katsetamiseks saab teha 10–20-minutilisi filme.

Kohaliku visuaalkeha siseelundid

Kui „Pank” välja arvata, ei paku ka telesarjad produktsiooni eelarvete ja stsenaariumite põhjalikkuses arvestatavat alternatiivi. Toomas Kirsi vändatavad „6018. õde” ja lõputud spin-off’id või erakapitali, nagu Apollo Kino, toodetud lahjad keskeakomöödiad võivad küll mõnele meeldida ja need täidavad meelelahutuse ökosüsteemis oma rolli, kuid tegemist on kunstilises plaanis siiski pigem B-kategooriaga. Dokumentaalfilmi vallas on vähemasti „Eesti lood” ja portreedokkide konkursid, mis pakuvad regulaarseid võimalusi n-ö kätt soojas hoida. Eesti lühifilm vääriks täiesti omaette voogedastusplatvormi, kuhu saaks koondada näiteks kõik kuni 30-minutilised anima-, mängu- ja dokfilmid. Olukorras, kus inimesed tegelevad poole oma vabast ajast sotsiaalmeedia lugude (stories) ja reaalajas ülekannete vaatamisega, oleks sellisel platvormil jumet. Brasiilias on näiteks riikliku kütusefirma rahastatud lühifilmiportaal, mille kataloogis on 12 000 avalikult kättesaadavat teost, ning lisaks sellele ka eraldi kaabellevi kanal, mis näitab ainult kodumaiseid lühifilme. Eestis poleks seesugust mastaapi tarvis, kuid arvestades nüüdisaegse digitaalse tähelepanumajanduse loogikat, on lühivormil väga hea potentsiaal. Lisaks lühifilmidele saaks digitaliseerida sinna ka eesti videokunsti ja muid vähem ortodoksseid loojutustamismeetodeid.

Tulles aga tagasi nimetatud uue põlve filmikasseti juurde, on sobilik vaadelda, millised on nüüdisaegse eesti filmi narratiivsed aspektid. Kui kinos Sõprus toimus filmikasseti „Värske veri” linastus ja kohtumine tegijatega, siis keegi publikust küsis, mis muutust tahaksid noored režissöörid kaasa tuua. See on vana hea ootus, et tulevad noored ja vihased, löövad ukse jalaga eest, annavad rulli keeratud manifestiga mööda kuppu ja istuvad direktori polsterdatud nahktoolile, kuniks uue lipu lehvides tuleb järgmine sats. Ükski autor ei soovinud midagi säärast välja käia ning vastati pigem stiilis „tahan teha edasi maagilist realismi”. See ambitsioonitus on küsitav, kuigi sedasi sõnastatuna pragmaatiline. Keegi ei näi uskuvat, et neil on pakkuda intensiivsemat ja suuremat narratiivi ning tehnilist uuendust, mis kõik kõrvalseisva tolmuks pudendab. Ühesõnaga, puudub teatav romantiline ideaal. Lisaks sellele ei võistle kino juba ammu ainult iseendaga, vaid konkurentsi pakuvad arvutimängud, liitreaalsus, sotsiaalmeedia jne. Kogu see surisev tehnoloogiline korpus tahab endale tükki ajalooliselt filmile kuulunud lugude jutustamise privileegidest. Kõik rivaalitsevad sama piiratud arvu silmapaaride pärast. „Värske veri” tõi aga siiski välja teatavaid nüüdisaegseid pingeid ja konflikte – eelkõige teemal „oma ja võõras”. Eesti ühiskond, mis tegeles 90ndatel peamiselt Venemaa-ohuga, on laskunud viimastel aastatel skisofreenilisse faasi, kus ühelt poolt reisime võõrastesse kultuuridesse aplamalt kui eales varem, kuid teisalt peame südikat vihakõnet rahvusvahelistumise vastu. Soovime matkata rattaga turvaliselt ümber maailma, aga ei ole nõus Pakistanist tulnud tarkvarainsenerile korterit üürima. Võõras olgu eksootiline teine, keda läbi karastatud turvaklaasi uudistada, mitte aga alumises korteris kana frittiv naaber.

Ädala 2 siseaudit

„Värske veri” proovis kompida mitme eri nurga alt me elusid saatvaid vastuseise nii lähedaste kui ka võõrastega. Marta Pulk on tekitanud filmis „Omad” teatava über-konfrontatsiooni, kus viis arsti vastuvõttu ootavat inimest käivad läbi kogu ühiskonna konfliktispektri: seksuaalvähemused, integratsioon, konservatiivsus jne. Paratamatult ei ole võimalik kogu avalikkuse pingevälja 15 minutiga läbi töötada, mistõttu, olles küll hästi lavastatud ja vaimukas, see üritus jättis karikatuurselt didaktilise maigu. Anna Hintsi „Jää” ja Kaspar Ainelo „Pööripäev” kaardistavad aga mehelikkust selle erinevates avaldumisvormides. Mehelikkus on miski, mis on tänapäeval oluline, sest traditsiooniline maskuliinsus leiab end pidevalt uutelt umbtänavatelt. Jesper Parve tuuritav ühemehelokomotiiv püüab küll oma lihtsas ja mitte just eriti sügavalt läbitunnetatud soustis eesti meestele nõu anda, aga ainus nõu, mida tal peaks olema lubatud anda, on see, et ärge kunagi tema raamatut ostke. Anna Hintsi maagiline lühilugu „Jää” on nukker, kuid ilus. See lagundab tükkideks sõdurist isa püüded jääväljal oma pojale eeskuju etendada. Kaspar Ainelo „Pööripäev” langeb pigem kujuteldava maaelu pseudoarhailisusse, kus režissöör eesti kunstifilmile omaselt verbaliseerimisoskuseta meespere lambatapmisest art house’i stiilis klišeed välja pigistab. Filmikasseti kõige nõrgemaks tööks jääb mitte küll niivõrd idee, vaid teostuse poolest Philip Kaadi ja Ali Moniri debüüt „Reetur”, milles araabia vandersell püüab looduskaunis maakohas teda jälitavate eesti kurjategijate käest vanema paarikese kodus varju otsida. Lühitrillerina välja mängitud lugu lonkab võtmekohtades montaažilt ja lühivormidele omane puändiga lõpetamine mõjub antiklimaatiliselt. Esto-araabia liinis seilab ka Evar Anvelti eesti ratturite Liibanonis röövimisest pajatav „Hea karjane”. Anvelt tegeleb vastumeelselt röövimisskeemi kaasatud lambakasvataja eetiliste ja humanistlike dilemmadega, kuigi taustalugu teadmata tekib siingi küsimus, kes, miks ja kus rööviti. Projekt ise on selgelt kõige ambitsioonikam, püüdes rääkida läbi rahvusvahelise naturalistliku filmikeele lugu, mis vajaks tegelikult kindlasti täispika filmi formaati. Filmikasseti lõpetab Tanno Mee „Heleni sünnipäev”, mis kujutab küllalt tundliku täpsusega lahkuminekujärgset hallutsinatoorset tühermaad. Suutmatus oma eksmehest lahti öelda viib peategelase öisele rännakule, mis toob emotsionaalsesse leina vajaliku murrangu.

Sellised säutsulaadsed resümeed iga filmi kohta pole ehk piisavad, aga kassett ise on pandud kokku vajadusest, mitte jagatud kunstilistest eesmärkidest. Kogumiku nimi on küll „Värske veri”, kuid mitte meditsiinilise kujundina, mis vana verd asendades eesti filmi organismile uue vitaalsuse annab. Positiivsena kumab nii helis kui ka pildis läbi tubli professionaalsus, aga mitmel puhul tekib siiski loomulik küsimus, kas juba stsenaariumi tasandil (kõik režissöörid on ka autorifilmile kohaselt ise stsenaristid) poleks ehk pidanud kriitilisemalt oma lugu läbi mängima. Nagu juba eespool mainisin, on küll isu filmi teha, kuid osalt jääb vajaka ambitsioonist või ei suudeta tõusta oma püüdlustega samale kõrgusele. Mina olen aadri lasknud, vaatame, kas patsient sellest ka virgub.