Jüri Kolgi novellides leidub nii seda, mille peale vaimustuda, kui ka seda, mille peale tahaks appi karjuda ja raamatu aknast välja heita.

Jüri Kolk
„Naistepäev”
Toimetaja Kajar Pruul, kujundaja Jaanus Samma
Kingitud Hobune, 2017
160 lk

Kui on küsitud kirjanikke, kes mulle eesti kirjandusest meeldivad, olen maininud viimastel aastatel pea alati ka Jüri Kolki. Enamasti pööritatakse vastuseks silmi, et kes-kes? Tunnistan, see reaktsioon meeldib mulle nii väga, et jätkan ilmselt samal lainel ka edaspidi. Kas või inertsist, kui muud põhjust ei ole.

Olen Kolgi 12 raamatust (minu andmetel) lugenud vast kaheksat. Mul on selline komme, et märgin kõik loetud raamatud Exceli tabelisse. Eelkõige mälu abimehena. Näiteks lugesin kord Henry Milleri „Vähi pöörijoont”. Suure huviga lugesin. Kusagil üsna lõpus jäin aga ühte lõiku kahtlustavalt põrnitsema, nii tuttav tundus see, justkui oleks ise kirjutanud. Lõin siis oma abimehest tabeli lahti ja oligi kohe müsteerium lahendatud. Vaevalt aasta eest olin sama teose juba läbi töötanud. Veel on mul komme märkida ära, kuidas raamat meeldis. Üks hüüumärk tähendab „hästi”, kaks „väga hästi”. Näiteks 2017. aastal lugesin 60 raamatut, millest 31 märgistasin hüüumärgiga. Pole paha, aga on olnud ka paremaid aastaid.

Esimese hüüumärgi sai Jüri Kolgi raamatutest „Suur võidujooks”, kust üks lugu on senini eredalt meeles – „Haridus”. A. Kõomäe nimelise hüüumärgi kavaleriks on saanud ka luulekogu „Mee lakkumine ei ole meelakkumine”.

Kui proovida sõnastada, mis mulle Jüri Kolgi juures meeldinud on, siis vast esimesena tahaksin pakkuda mingit rohujuuretasandi väikese inimese argihuumorit. See on kummaline, päriselus pole Jüri mingi väike tegelane, täiesti keskmist masti, aga kui võtta ükskõik milline jutukene nende seast, mis kirja pandud just mina-vormis, siis ma lihtsalt ei saa, paratamatult langeb minu lugejapilk kuhugi alla madalale, laskun võib-olla isegi kükakile, et elada muiates kaasa sellele veidrale ebakindlale tegelasele, kel ei saa kunagi küllalt arutelust iseendaga ka kõige banaalsematel teemadel. Esimeses isikus novellid ongi need kõige jürikolgilikumad. Nendes leidub tavaliselt nii kõik see, mille peale vaimustuda, kui ka see, mille peale tahaks appi karjuda ja raamatu aknast välja heita.

„Naistepäev” on 14 loost koosnev jutukogu. Kuidas seda kogu ühe lausega kokku võtta, kui mult oleks tellitud näiteks reklaamlauseke tagakaanele? Äkki nii: „Ettevaatust, Jüri Kolk!” Lugejat on hoiatatud. Sest mõnikord kulub lisaks tellitud kiitusele ära ka tagasihoidlik hoiatus.

Subjektiivselt – muidugi, kogu mu jutt siin on subjektiivne diletantlikkus – leian, et kogu kõige ägedam jutt on „Paul”. Minategelane juhib siin autot ja leiab keset kauget tühjust kutsuva teeviida stripiklubi reklaamiga. Ümberringi kilomeetrite viisi vaikivaid põlismetsi ja korraga selline silt. Ning ongi põnevus loodud. Huvitav on lugeda. Tekivad muidugi ka arusaamatused, pettumused, kuidas siis muidu, ja pinge püsib. Minategelane ei jäta asja katki, tegutseb (see on, muide, harv juhus, kui siin raamatus keegi nii konkreetselt ja sihikindlalt tegutseb), kuni jõuame lõpuni, milles tuuakse sisse mõnus toonivahetus. Ning kõige lõpus korralik punkt. Leidlik, põrmustav ja naljakas. Nagu parimates Mrożeki lugudes. 5+.

Kui ma peaksin panema kokku lõbusa kogumiku kodumaisest novellitoodangust, siis Jüri Kolgi „Haridus” ja „Paul” kuuluksid seal paremikku.

Huvi pakkus ka esimene lugu pealkirjaga „Reisijuht”. See erineb oma jutustamislaadilt, seisab ülejäänud raamatust eraldi, jääb tunne, nagu võtaks sind esikus vastu perfektne pettus. Siin puudub nii minategelane kui ka tegelane üldse. Meile esitatakse justkui mingit totakat juhendit Monty Pythoni kureeritud reisifirmalt. Mõjus värskelt. Teistsuguselt. Aga lisa sellele värskusele kahjuks ei anta. Kui oleme end meeldiva üllatuse saatel lahti riietanud ja edasi elutuppa astunud, irvitab diivanil ikka seesama, vana hea Jüri Kolk.

Üldiselt on see lugemiseks päris raske raamat. Minu jaoks seisneb raskus selles, et ma lihtsalt ei jaksa kaasa elada sellele pidevale sisearutlusele. See lämmatab oma massiivsusega. Mitu korda tekkis tunne, et ma olen sattunud autori pähe, kus kuulen kõiki ta erinevaid hääli iseendaga pidevalt vaidlemas, arutlemas, niisama soigumas, ennast lohutamas, süüdistamas, motiveerimas. Selle asemel et öelda näiteks, mis kell on, on autor tõmmanud mind kella sisemusse, sinna suurte ja väikeste hammasrataste piinakambrisse, kus käib lakkamatu töö selle nimel, et mõni tühine seier millimeetri võrra edasi nihutada. See on kurnav. Ma ei suutnud kõiki lauseid läbi lugedagi, muist tuli vahele jätta.

Selle kõige sees leidub aga meeldivaid pärleid, mis annavad jõudu jätkamiseks. Mõtteid või kujundeid, mis sillerdavad kui rubiinkristallid selles tohutus kellavärgi-mehaanikas. „Hingasin raskelt nagu vihma käes seisev veis.” (lk 52, „Sünnimärk”) Siit kumab hea luuletaja käekiri.

Omapärane lugu on „Lööve”. Algab hoogsalt, hästi joonistub välja peategelase ülemeelik, krutskeid täis sahkerdamine kohalikul kirjandusmaastikul. „Aga kuidagi ta nii on, et siirast tagasihoidlikkust saad endale lubada alles siis, kui see on juba võlts.” (lk 129) Või näiteks see: „Ühesõnaga, pugesin, aga vastutustundlikult, siiralt ja ausalt.” (lk 130) Või siis see: „Tegin ka esimese ülimalt argliku katse lüüa mänguväljal uppi paar kurikat. Rääkisin Ainole Jaan Kaplinskit taga.” (lk 135) Päris hea, eksole. Aga just siis, kui lugeja on kantud teravmeelsuse laine tippu, korraga kõik laguneb, kaob, kuid mitte nii, et nüüd teeme siit laineharjalt ühe pika ja mõnusa surfitriibu. Ei, selle asemel saab oma nädalanormi täis haigutada. Kahju kohe.

Kõige kohutavam oli aga raamatu viimase loo „Ma olin Jüri Kolk” esimene lause. Pärast seda ma lihtsalt pidin tegema pausi. Vaatasin rahustuseks aknast välja ja juurdlesin, kas ma olen ikka sellise luksuse ära teeninud, et kulutada oma aega nii meisterlikule pahnale.

Olen ammu mõelnud (ka iseenda loomingulist toodangut silmas pidades) kvantiteedile kunstis. Mul on üle aasta raamat ilmunud. Kulus 12 aastat, enne kui kahtlustama hakkasin, et kas pole seda ehk liiga palju. Jüril on alates aastast 2013 ilmunud igal aastal kaks raamatut, erandina 2016, kui ilmus üks. Lõppenud, 2017. aastal tuli Jürilt kolm uut teost. Seda on väga palju. Äkki tuleks kõigile (nii lugejale kui ka autorile) kasuks vähendada tempot. Soovitada sellist asja muidugi ei tihka. Võib-olla on Jüril järgmine aasta just, vastupidi, plaanis neli või viiski raamatut välja anda. Sellisel juhul võiks asi juba teistpidi nii pööraseks minna, et äkki hakkab see kellelegi täiendavat huvi pakkuma.

Siinkohal meenub üks noor eesti mees, kes vist jooksis järjest läbi mingi kümme maratoni. Seda oli küll valus vaadata, aga mis seal salata, huvitav oli ka. Et paljuks siis üks inimene võimeline on. Ja kui paljuks on võimelised lugejad, kelle read, olen kuulnud, vaikselt hõrenevad. Kujutan ette, et sellisel juhul võiks Kolgi loometee vastu hakata huvi tundma ka täiesti uus kontingent, miks mitte näiteks Priit Pullerits. Ja ongi üks lugeja juures.

Armin Kõomägi on ettevõtja ja kirjanik (või vastupidi).