Tartmusis avatud isikunäitusel „2+2=…” on kõrvutatud nõukogude propagandat nüüdisaegse alternatiivsete faktide fenomeniga ning vaatajat raputatakse huumoriga lahti oleviku paratamatuse tõsiselt võtmisest.

1980ndatel esmase laiema tunnustuse pälvinud kunstnik Eve Kask tegeleb näitusel „2+2=…” meie ajastu ning nõukogude aja ideoloogiliste sidemete paljastamisega. Neli järjestikust ruumi nelja tööga viivad vaataja sammhaaval anonüümse tõejärgsuse subjekti süvateadvusesse. Teel sinna sulavad nõukogude perioodi ja nüüdisaja ametlike maailmavaadete pealtpaista erinevad lähtekohad ning toimeviisid ühte, avades ideoloogiaüleseid visuaalseid ja emotsionaalseid võtteid, mis taotlevad parasjagu võimutseva korra lõputuna tunduvat taaskehtestamist.

Tegelikkust väänavad ajalehekaaned

Esimeses ruumis tegeleb Kask ideoloogiate visuaalse eneseväljenduse analüüsiga. Teose „EE Eesti edulugu” esmast varianti esitleti juba 2012. aastal Tallinna joonistustriennaalil, praeguseks on Eesti Ekspressi algusaastate esteetikat matkiv joonistuste ja akvarellide sari paisunud 32-osaliseks. 1989. aastal alustanud EE oli vastselt hauast väljakaevatud kapitalismi visiitkaart, esimene end sotsialistlikust ühiskonnast distantseeriv meediainstitutsioon. Kaske huvitab, kuidas massimeedia visuaalsete vahenditega ühiskonda mõjutab, niisiis lõi ta EE võltsesikaaned, kus pildil on tegelasteks Eesti lähiminevikust tuntud „tähtsad” isikud. Võltskaantel on segatud pilkavalt kokku 1990. aastate EE reklaamilik fotostiil ning sotsrealism, et näidata nõukogude propagandistliku pildikeele kõnekust nüüdisaegse Eesti visuaalkultuuris. 32 esikaant on kleebitud vanamoodsate teatepostide külge, mis paiknevad ruumis koos rohelise põrandakatte ja pinkidega, tekitades tunde, nagu see vaatemäng toimuks kusagil pargis. Kapitalistliku reklaamistiili ning sotsrealistlike visuaalsete motiivide kombineerimisel muutuvad „EE kaaned” pateetilisteks filmiplakatiteks, mille sõnum „Coming Soon!” on üks propaganda põhivõtteid. Erinevalt filmidest, mis lõpuks kinodesse jõuavad, järgneb propagandale enamasti ainult veelgi rohkem propagandat, mis muudab lubadused „kindlasti saabuvast” paremast tulevikust kõhklusi loovaks emotsionaalseks olevikuks.

Fiktiivsed raamatupealkirjad

Teises ruumis asub teos „Kirjastus Bläkk esitleb”, mis koosneb 168 raamatust koostöös 66 kirjaniku ja mõtlejaga. Raamatusari on järg 2010. aastal Jüri Kaarma isikunäitusel „Lugemistuba” esitletud tööle. Nüüdses projektis osalenud kirjanikel paluti välja mõelda raamatupealkirju, mis räägiksid asjadest nii, „nagu need tegelikult on”. Tulemuseks on hulk raamatuid humoorikate pealkirjade ja sisukokkuvõtetega (raamatute sisuks on muidugi sajad tühjad valged lehed), mis kajastavad Eesti ühiskonda piinavaid küsimusi. Heaks näiteks on lause Anti Saare raamatu „Siga ja Kägu IV” tutvustusest: „Kagu-Eesti on müüdud Kurdistani Rahvapartei feministlikule tiivale ja kogu Põhja-Eesti on avatud rahvusvaheliseks frakkimiseks, nii et Eestist saab tihedaima maavärinate sagedusega riik Euroopas.” Lähis-Ida, muutuvad soorollid, elukeskkonna hävimine ja looduskatastroofid liidetakse sujuvalt üheks emotsioonidest pakatavaks tervikuks ning jäetakse mulje peatselt saabuvast totaalsest muutusest. Bläkk on küüniline paralleel tõejärgsele narratiiviloomele, mida viimaste aastate valimiste ja (sotsiaalsete) konfliktide erinevad pooled pakkunud on.

Alustõdedes kõhklema panev rägastik

Kolmas töö „2018” asub esimese korruse suurimas saalis, ruumiinstallatsioon koosneb labürindist, skulptuurist „2+2=…” ning Roland van der Veldeni videost „Grid” (2013). Külastaja satub ruumi astudes kõigepealt kokku hollandi kunstniku videoga väljapääsuta virtuaalsest mustvalgest võrestikust. Väike valge nooleke suunab edasi astuma teele, kus esimese asjana kerkib vaatevälja seinale kirjutatud „2018” ning avaus kitsasse mustavasse labürinti. Pimedat käiku järgides jõutakse klaasist skulptuurini „2+2=…”, mis on inspireeritud Orwelli romaanist „1984”, kus totalitaristlik režiim on väänanud tõde, nii et isegi 2 + 2 = 5. Läbipaistmatud hämarad käigud sümboliseerivad nii suletud institutsioone kui ka ideoloogilise paratamatuse reglementeeritud mõistuse piiratust. Labürindi meandrikujuline paigutus ja ingliskeelsetes arvustustes näitusesaalides liikumist kirjeldav tegusõnana kasutatav „meander” lubab mõelda ka kunstiinstitutsioonide rollist kehtivas ideoloogias. Alternatiivselt võib öelda, et Eve Kask on paigutanud külastaja seekord füüsiliselt oludesse, mida ta on varem vaatamiseks pakkunud. Oleme sattunud tema 1980. aastate graafikamaailma, milles pseudomütoloogilised tegelased asustavad iidseid kinniseid psühholoogiliselt laetud ruume. Me asume mõistuse sügavaimates soppides, mis tajuvad eksistentsi räiget õudu, kuid otsivad sellest väljapääsu, mille varjamiseks ning ärakasutamiseks on loodud eelmistes ruumides nähtud ideoloogiad.

Mängukavalus

Viimasesse, neljandasse ja kõige väiksemasse ruumi sisenedes võib esimese hooga tekkida küsimus, kas see on üldse sama näituse osa. Eve Kask on paigutanud oma Wunderkammer’isse erinevad leidobjektid, Pavel Makovi „Place-Fountainsi” (1995–1996) ning helisaatena Jan Kausi lühikese jutu. Ruumiinstallatsioon „Mängu arheoloogia” (2018) räägib kunstniku isa Martin Kase elust GULAGis. Oskusliku maletajana sai Kasest Vorkuta vangilaagri peaarsti mängupartner ning (isegi meditsiinilise hariduse puudumisel) velsker haiglas. Arsti ja velskri malematši on kirjeldatud Jan Kausi loos, mis põhineb Paul Kerese ja Max Euwe matšil 1940. aastal. Installatsioon keskendub mängukavaluse ideele ehk sellele, kuidas valitseva režiimi mängureeglid üle kavaldada ning luua tervemõistuslik arusaam maailmast.

Eve Kask on kujundanud kolmest ruumist koosneva teekonna kehtiva ideoloogia paljastamiseks ning lisanud sellele neljanda toa, milles ta pakub lahenduse, kuidas seda üle kavaldada. Kuigi kunstnik näitas esimeses ruumis nõukogude- ja nüüdisaegse Eesti visuaalia sarnasusi, jääb ikkagi küsitavaks, kas ka viis, kuidas mõtestada ümber praegust neoliberaalsusest joovastunud riigi enesekuvandit, on sama. Tõejärgse maailma tunnuseks on kajakambristumine, mis paistab järjest süvenevat. Eve Kase lahendus on selle protsessiga kahtlaselt sarnane. Kas sellises maailmas omaenda tõde taga ajava mänguloogika väljaarendamine pole hoopiski kehtiva korra kinnistamine? Kas selle asemel ei peaks püüdlema mingite suuri inimhulki kõnetavate, kaasavate ideede poole? Kui aga eeldada, et „2018” väljendab inimmõistuse olemuslikku surutist, ja võtta see näituse lähtekohaks, siis on Kask loonud teelahkme, kus saame valida, kas liikuda edasi mööda tõejärgsuse labürinti või olla iseseisev ja ülevalt alla kehtivale korrale eos vastupanu osutada. Kahjuks aga tundub, et praegu ollakse juba ammu sellisest nullpunktist möödunud.

Aleksander Zahharov (snd 1996) õpib Tartu Ülikoolis kunstiajalugu ja semiootikat.

Eve Kase näitus „2+2=…” (kuraator Brigita Reinert) on Tartu kunstimuuseumis avatud 13. maini.