Fernando Pessoa „Rahutuse raamat [, mille on koostanud Bernardo Soares, abiarveametnik Lissaboni linnas]”
Valinud ja tõlkinud Leenu Nigu, toimetanud Rein Raud, kujundanud Asko Künnap
Salv, 2022
237 lk

1.

Kui ma õigesti mäletan, puutusin esimest korda portugali kirjanduse suurnime Fernando Pessoaga kokku Tõnu Õnnepalu loomingu kaudu. Pole raske märgata, et Õnnepalu oli 1990. aastatel ja nullindate alguses Pessoast tugevasti mõjutatud. Kõige ilmsem märk sellest oli mäng autorinimedega, Õnnepalu püüdis ehtsas Pessoa vaimus kultiveerida heteronüümiat. Ent ei Emil Todest ega Anton Nigovist pole saanud nõnda elusaid ja kompleksseid heteronüüme, nagu olid Álvaro de Campos, Alberto Caeiro või Ricardo Reis, Pessoa kuulsaimad teisikud. Lisaks tsiteeris Õnnepalu oma teostes Pessoa sententse, 1995. aastal ilmunud „Hinna” moto on üks Pessoa tuntuimaid lauseid „Elada on olla teine”, mille leiab ka äsja eesti keeles Leenu Nigu tõlkes avaldatud „Rahutuse raamatu” 28. leheküljelt. Võimalik, et sellest lausest sai alguse ka minu isiklik sisenemine Pessoa maailma.

Tõesti, sisenemiseks – aga ka üldiseks orienteerumiseks – sobib kõnealune tsitaat imehästi, mõjudes kui Pessoa maailmavaade pähklikoores. Kuigi aforism koosneb vaid neljast sõnast, mahub sellesse terve Pessoa vastuoluline, dünaamiline, hargnev meelelaad. Püüan seda allpool punktiirselt markeerida.[1]

Esiteks osutab lause hoiakule, mille kohaselt on inimene maailma, sealhulgas teiste inimeste suhtes teine. Kohe „Rahutuse raamatu” alguses paneb Pessoa hoiaku paika: „Elu on minu jaoks võõrastemaja, kus tuleb peatuda seni, kuni tõld kuristikust mulle järele tuleb.” (lk 13) „Rahutuse raamatu” minajutustaja tunnebki ennast võõrana võõrastemajas. Tema elu on pidev kohanematus, eemaldumine ja varjumine, sest ta „ei valda tegelikkuse keelt” (lk 185). Ta teatab uhkelt: „Kuulumine – just see on labane.” (lk 76) Kõige loomulikum olek on eemalolek.

Miks? Sest eemalolek üldisest võimaldab ulatuda paremini iseendasse: „Universum ei kuulu mulle – mina ise olen universum.” (lk 93) Siin taga on laiem filosoofiline hoiak. Pessoa peab vältimatuks kahelda kõiges, mis maailmas leidub, ta tunneb, et ükski entiteet pole absoluutne. Tõsikindluse taotlus tähendaks sel juhul lihtsalt eksimise vastu eksimist – reaalsuse territoorium on eksimise vältimiseks liiga haaramatu: „[I]nimene olla tähendab teada, et mõista pole võimalik.” (lk 61) Mõistmise objekt libiseb pidevalt eest. Samas ei saa olla ka mõistmata, mõistmise protsessi võib sõnastada nii, nagu kirjeldab Wisława Szymborska vestlust taimedega: „Rääkimine teiega on paratamatu ja võimatu.”[2] Seega tulebki seda paratamatut ja võimatut praktiseerida, otsides näiteks vastuseid sisemisest universumist: „Sinust saab omaenese hinge Kolumbus. Lähed omaenese maastikke otsima.” (lk 112)

„Rahutuse raamatu” minajutustaja tunnebki ennast võõrana võõrastemajas. Tema elu on pidev kohanematus, eemaldumine ja varjumine, sest ta „ei valda tegelikkuse keelt”. Ta teatab uhkelt: „Kuulumine – just see on labane.”

Ent teadvuse universum on sama keerukas kui teadvust ümbritsev universum. Sisemaastikelgi võib kindel pind eest libiseda. Sestap annab „Elada on olla teine” aimu, et inimene on ka iseenda suhtes teine, ta on iseenese tundmatus, teadvuslik labürint; avar, aga sopiline muutuvus: „Elame teadvuse hämarikus, olemata eales kindlad, mis me oleme või arvame end olevat.” (lk 58) Kindla teadmise puudumine enda olemuse ja eksistentsi suhtes on „Rahutuse raamatu” ilmseim motiiv. Teose minajutustaja võiks enda kohta öelda Paul Valéry sõnadega: „Oled oma tundmatuse hääl.”[3]

Muide, portugali nobelist José Saramago on kirjutanud võluva romaani „Ricardo Reisi viimane aasta”. Teos ilmus 1984. aastal, kaks aastat pärast „Rahutuse raamatut”, mis jõudis avalikkuseni ülipika viivitusega, 47 aastat pärast autori surma. Saramago romaan kujutab ühe Pessoa tuntuima heteronüümi saabumist Brasiiliast Lissaboni – kusjuures pärast Pessoa enda surma! Nagu pessoalikule vaimule kohane, asub Reis elama võõrastemajas ning tema üksildasi kulgemisi vürtsitavad kohtumised Pessoa vaimuga. Romaanist leiab muu hulgas järgmise mõtte: „[I]nimene on juba kadunud, aga ta leiab iga päev end just sellestsamast kadunud olemisest.”[4]

2.

Pessoa kahesuunalise võõruse ja võõristuse teeb eriti huvitavaks hoiak, mille kohaselt pole kahtlemine endas ja maailmas – isiksuse eraldiseisvus ja üldisusest hoidumine – lihtsalt paratamatu, vaid lausa vajalik. Kui teisena elamise möödapääsmatus muudab elamise tähenduse libisevaks ja selline libisemine tekitab püsiva rahutuse, siis miks mitte muuta rahutus meetodiks? Ja seda mitte ainult loomingus, vaid ka elus. Pessoa heteronüümid polnud lihtsalt mängunupud kirjanduslikul malelaual, mingi tuju või veidrus, vaid need väljendasid ta elutunnet tõsisemaltki kui tema kirjanduslik looming. Kui olla juba libisevas reaalsuses, siis vaid ise selle libisevusega kaasa minnes, seda ise taasluues, ise teisale ja teistesse libisedes. Pessoa uurija Richard Zenith kirjutab oma võimsas uurimuses: „Pessoa eriline geniaalsus määras ta olema täiel määral see konkreetne isik, kes ta parasjagu juhtus olema. „Tegelik Fernando Pessoa” oli alati keegi teine.”[5] Zenithi raamat algab Pessoa „teiste”, tõsiseltvõetavamate heteronüümide nimekirjaga – neid on seal kokku 37.

Pessoa kahesuunalise võõruse ja võõristuse teeb eriti huvitavaks hoiak, mille kohaselt pole kahtlemine endas ja maailmas – isiksuse eraldiseisvus ja üldisusest hoidumine – lihtsalt paratamatu, vaid lausa vajalik.

Kui kujutada korraks ette, kuidas oleks Sokratese „Tunne iseennast” kõlanud Pessoale omases versioonis, siis pakun, et kas „Tunne iseenda voolavust” või lausa „Tunne iseenda võimatust”. Pessoale tähendas üldisusest eraldumine võimalust iseennast pidevalt taasluua. Ühelt poolt kajas selles praktikas vastu ajastu vaim, kuulus ju Pessoa nende hulka, kes püüdsid juurutada Portugalis avangardset kirjasõna, katsetades nooruses näiteks futurismiga. Sellise taotluse kohta kirjutab kunstiteadlane Boris Groys tabavalt: „Traditsioonilist tüüpi kunstnik, kelle sooviks on loodusliku maailma ühtede või teiste külgede taasloomine, saab seada endale piiratud ülesandeid, sest maailm tervikuna on tema jaoks juba lõpetatud tervik ning see teeb potentsiaalselt lõpetatuks ja terviklikuks ka selle maailma iga fragmendi. Avangardkunstnik aga, kelle väline maailm on muutunud mustaks kaoseks, seisab vajaduse ees luua tervikuna uus maailm ning sellepärast on tema kunstiprojekt paratamatult totaalne, piirideta.”[6] Pessoa jaoks puudusid piirid ka isiklikus identiteedis, tema 37 ja enamgi heteronüümi kehastasid katseid ennast pidevalt, totaalselt teiseks muuta. Pessoale tähendas eneseloomine ühtaegu enesehajutamist. Kui kõiges tuleb kahelda, annab ka kõike ümber mängida, sealjuures iseenda identiteeti, isiklikku teadvust.

Pessoa jaoks puudusid piirid ka isiklikus identiteedis, tema 37 ja enamgi heteronüümi kehastasid katseid ennast pidevalt, totaalselt teiseks muuta.

3.

Öeldu põhjal võib nimetada pessoalikku teadvust fragmentaarseks. „Rahutuse raamat” on selle filigraanne väljendus, sest esitab fragmentaarset teadvust fragmentaarse teksti kujul. Ent fragmentaarsus pole pelk stiilivahend, vaid teksti paljundamise ja teadvuse paljunemise meetod. Me võime Pessoa heteronüüme vaadata samamoodi nagu „Rahutuse raamatu” lõike – minajutustaja on rahutu ümbermänguruum, kus üks lõik vahetub teisega, kus üks teadvus asub kõnelema teise teadvuse asemel.

Käisin hiljuti koos sõpradega Portugalis. Võtsin reisile kaasa nii „Rahutuse raamatu” kui ka Saramago romaani Ricardo Reisist, lisaks otsisime Lissabonist üles Pessoa majamuuseumi. See oli väga tore koht – muuseumi püsiekspositsiooni loojad olid püüdnud Pessoa maailmatunnet füüsilisse maailma üle kanda. Muuseumi üht tuba täitis näiteks labürint, mida oli ka külastajatel võimalik komplekteerida, tõsta Pessoa tsitaatidega läbipaistvaid plaate ühest kohast teise. Minu lemmikruumi kaks seina ja lagi koosnesid peeglitest ning kolmandas, tühjas otsaseinas oli vaid üks lause: „Quantos sou?” „Kui palju mind on?” Küsimuse kahtluskihist kumab läbi vastus: kahtlemata palju. „Rahutuse raamatus” on selle kohta kirjas nii: „Igaüks meist on palju erinevaid isikuid, iseendist koosnev rahvasumm.” (lk 183) Seega, kui külastaja vaatab küsimust muuseumi peeglitoa seinal, ei otsi ta ainult vastust Pessoale, vaid ka iseendale. Muide, Richard Zenith kirjutab, kuidas Pessoa noorpõlves mängis suurt, lausa kujundavat rolli Alexander Searchi nimeline heteronüüm, kes tegutses aktiivselt ajavahemikus 1906–1910: „Search sai loodud kui filosoofiline poeet, kelle kutsumuseks oli uurida kõige meile nähtava aluskihiks olevat müsteeriumi. Taolise uurimisega kaasnevast kirest kujunes aga kahtlemismaania, kinnisideeline kahtluse alla seadmise tung.”[7] Seega võib öelda, et Search (ee „otsing”) õpetas Pessoad kahtlema. Õpetas teda kahtlema kõiges peale kahtlemise möödapääsmatuse. Sel moel kõlab küsimuses „Quantos sou?” kaasa ka Alexander Searchi hääl.

4.

Pessoa uurija Adolfo Casais Monteiro on kirjutanud, et heteronüümide sündi tuleb vaadata „kui üht osa Fernando Pessoa loomingust; võiks küll öelda, et luule kaudset vormi, ent sellegipoolest poeetilist vormi”[8]. Muide, ka „Rahutuse raamatu” on koostanud keegi „abiarveametnik Bernardo Soares”.

Kui aga käsitleda heteronüüme Pessoa loomingu keskse osana, tuleb vaadelda asjalugu ka teiselt poolt, käsitleda Pessoad ennast omaenda – ja omaenda heteronüümide – loomingu keskse osana, avatud teadvusena. Kõik Pessoa loodud ja avalikku ellu paisatud tegelaskujud Searchist Reisini kandsid oma kirjutatu kaudu Pessoa kirjandusliku väljenduse tema isiku raamidest välja. Tähekombinatsiooni „Pessoa” võib pidada ühtaegu nii päris- kui ka liiginimeks; libiseva teadvuslikkuse määratluseks. Pessoa polnud vaid üks konkreetne keha, vaid eri vaimulaadide koondumiskoht, isiksuste kohtumispaik, hargse kogukonna pidevalt kuju moondav koondumisplatvorm – ning kuna isiksused tulid ja läksid, funktsioneeris kohtumispaik ühtlasi hajumispaigana. Zenith kirjeldab, kuidas Pessoa „lõputult” jaotus, olles „igavesti haaratud uutest ideedest, uutest projektidest, uutest võimalustest”[9] ning kujutades „ennast kui eri minade kirevat massi”[10].

Kuna „Rahutuse raamatut” lugedes ei tule Pessoa paralleelteadvuste kandepind õieti esile, rõhutaksin paari nüanssi, mida sedavõrd erandliku heteronüümia mastaabid võimaldasid. Esiteks võisid Pessoa väljamõeldised vastanduda oma „isandale”. Alberto Caeiro ei mõistnud näiteks Pessoa kaldumist müstitsismi, tema huvi esoteeriliste mõtteviiside vastu. Sageli väljendasid heteronüümid oma vastuseisu mingitele Pessoa mõtetele või hoiakutele ka avalikult. Teiseks võis esineda heteronüümidel võimeid, mis Pessoal puudusid või olid mingil põhjusel takistatud. Zenith kirjutab, et impulsiivne ja emotsionaalne Álvaro de Campos erines väliselt hillitsetud Pessoast sedavõrd, et lausa „kehastas tema alateadvust”[11]. Kas siit saab järeldada, et Campos oli mingil moel rohkem Pessoa kui Pessoa ise?

Pessoa polnud vaid üks konkreetne keha, vaid eri vaimulaadide koondumiskoht, isiksuste kohtumispaik, hargse kogukonna pidevalt kuju moondav koondumisplatvorm.

Kõige värvikam näide seoses Camposega pärineb Pessoa armuelust, mis oli pehmelt öeldes vaoshoitud. Zenith pakub, et Pessoa polnud kunagi kellegagi vahekorras. Kõige kirglikum armulugu oli tal Ofélia Queirozi nimelise tütarlapsega, kellega Pessoa käis küll jalutamas ja trammiga sõitmas, vahetati suudlusi ja kallistusi, ent siis hakkasid sagenema juhtumid, mil Pessoa asemel helistas Oféliale või tuli temaga kohtuma hoopis Campos, kes käitus sootuks teisiti kui Pessoa. Väliselt küll täitsa Fernando moodi, ei teinud Álvaro saladust, mida ta Ofélia ja Fernando suhtest arvas. Ofélia, kes polnud pehmete killast, õppis Álvaroga suhtlema ja püüdis teda üle kavaldada. Sellest hoolimata tõmbus Fernando (või too mitmikteadvus, mis kandis Fernando nime) lõpuks Oféliast ehtsas „Rahutuse raamatu” vaimus eemale.

5.

Heteronüümide rollile Pessoa elus osutab „Rahutuse raamatus” kõige tugevamalt järgmine tsitaat: „Olen iseendas loonud palju erinevaid tegelasi. Loon neid lakkamatult. Iga mu unelmat, niipea kui olen selle välja mõelnud, kehastab keegi, kes hakkab seda unistama minu asemel. […] Olen pelk näitelava, kust käivad läbi erinevad näitlejad, kes mängivad erinevaid näitemänge.” (lk 224) Huvitav, kumma hääl on siin tugevam: Soarese või Pessoa oma?

Igal juhul on lava kujund kõnekas. Pessoa (kui) lava on mahukas, ootel, seda saab lõputult toita. Richard Zenith kirjutab, et „Fernando oli müstiline, võimalusi tulvil maailm”[12]. Selline lavamaailm mahutab palju erinevaid „näitlejaid”, ent kindlasti pole tegu lihtsa, vaid sopilise ja labürintliku avarusega. Kui see on tühjus, siis selline, mida saab pidevalt täita. Kui see on täitumus, siis selline, mida saab pidevalt tühjendada. Lava, mida täidab tihe ja ennustamatu programm – ja seda võimaldab lava enese olemuslik tühjus, mis pole ju võimalusi ammendav, vaid ammendamatust võimendav: „Võin end kujutleda kõigeks, sest ma pole mitte midagi.” (lk 147) Näen siin seost Pessoa vähese liikuvusega – kui arvata välja tema lapsepõlv Lõuna-Aafrikas Durbanis, hoidus ta reeglina reisimisest. Pessoa kohta sobiksid hiilgavalt sõnad, mida ütles Huysmansi kuulus tegelaskuju des Esseintes: „Milleks liikuda, kui saab ju nii oivaliselt reisida ka toolilt tõusmata?”[13] Jah, milleks kuhugi minna, kui saab liikuda liikumata, oma teadvuses, kujutlusvõime laval? „Igasugune vaatemäng on vilets jäljendus sellest, millest tuleks üksnes unistada.” (lk 155) Mis tähendab, et unistamine, olgu ilmsi või mitte, ongi peamine vaatemäng, ainus vaatemäng, mis väärib küünlaid ja nende sulavat vaha. Pessoalik vaatemäng on ühtaegu sündmus ja selle sündmuse koht, lavaruum kui heteronüümide, eri häälte vaheldumispaik, ootamatuste taimelava, rahutuse ruum, mis võimaldab leida iseend iseenda kaotamise kaudu ja lasta sedakaudu endasse kõike, mida reaalsus või selle tajumine pakub. Eks kirjutab ju Campos „Tubakapoe” alguses, et „ma kannan endas maailma kõiki unistusi”[14]. Pessoa lava on neile (ja meile) kõigile avatud.

Sellisel hoiakul on võimas potentsiaal, sest see võimaldab kujutlusvõimel reaalsusest lahti rebida, viimane enda reeglitele allutada – mis siis, kui allutusakt tundub illusoorne. Pole sugugi kummaline, et José Saramago kirjutas Ricardo Reisist romaani, milles selgub, et Ricardo Reis – Pessoa looming, üks tema paljudest unistustest – elab Pessoast endast kauem. Selline käik nihutab Pessoa elu tema piiridest veelgi kaugemale välja, muutes Saramago romaani järjekordseks vaatuseks Pessoa kujutluse rajatud laval. Äkki on isegi nii, et Saramago teose kaudu omandab Pessoa loodud teadvuselaad uutmoodi vabaduse, mida ei piira enam algne lavaruum, sest „Ricardo Reisi viimast aastat” saab lugeda ka ilma Pessoast midagi eelnevalt teadmata. Siit aga avaneb avaram perspektiiv, idee, mille kohaselt ei kuulu ükski mina lõplikult ühelegi minale.

6.

Võib mängida kujutlusega, kuidas igaüks, kes Pessoa kirjutatuga tegeleb, hakkab servast „heteronüümistuma”, Pessoat järgides temast välja kasvama.

Olen jõudnud vaid riivata Pessoa rikkaliku maailma pealispinda. Kindlasti on äsja ilmunud „Rahutuse raamat” ka tõlkekirjanduslik sündmus, sest Leenu Nigu eestindus annab uued varjundid ja võrdlusvõimaluse varasematele tõlkekatsetele. Todagi kuulsat peatükki, mis algab lausega „Elada on olla teine”, saab lugeda nüüd nii Nigu kui ka Õnnepalu tõlkes[15]. Otsisin riiulist üles 1995. aasta novembrikuu Vikerkaare, mis sisaldab Õnnepalu tõlgitud katkendeid, ja võrdlesin kõnealuse peatüki ühe lõigu kaht eestikeelset versiooni – erinevused on märkimisväärsed. Võimalik, et tõlkijad on lähtunud eri versioonidest. Võib mängida kujutlusega, kuidas lõigu üks versioon pärineb Pessoalt, teine mõnelt tema heteronüümilt. Või et igaüks, kes Pessoa kirjutatuga tegeleb, hakkab servast „heteronüümistuma”, Pessoat järgides temast välja kasvama. Jätan kommentaarid lugejate pilkudele.

Õnnepalu (1995):

„Linna müürilised künkad! Hiigelarhitektuur, mida järsud küljed laiendavad ja koos hoiavad, ehitiste erinevalt kokku kuhjatud korrustikud, mille vahele valgus koob varje ja hõõguvaid laike – te olete täna, te olete mina, ainult sellepärast, et ma teid näen, ja ma armastan teid – mina, reelinguservale nõjatuv reisija, kui laev möödub teisest laevast, jättes oma kiiluvette tundmatuid kahetsusi.”

Nigu (2022):

„Linna kõrged künkad! Uhked ehitised, mida toetavad ja kasvatavad järsud nõlvad; libisevad hoonepuntrad, mille valgus koob kokku varjudest ja lõõmast – te olete täna, te olete mina, kes ma teid näen, te olete seda, mida te homme ei ole, ja mina armastan teid reelingu äärest otsekui laev, mis möödub teisest laevast, ja selles möödumises on tundmatuid igatsusi.”

[1] On olemas päris hea valik käsitlusi, mis sobivad üldisemaks eestikeelseks sissejuhatuseks Pessoa maailma, näiteks Jüri Talveti saatesõna „Heterofilosoofiline luuletaja” tema ja Ain Kaalepi koostatud ning suures osas ka tõlgitud kogumikus „Sõnum” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010) või Maarja Kangro artikkel „Kirjutaski endale elu pileti” (Sirp, 28.10.2010).
[2] Szymborska, W. 2008. Oma aja lapsed, lk 39. Tlk Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus.
[3] Valéry, P. 1995. Härra Teste, lk 99. Tlk Hasso Krull. Vagabund.
[4] Saramago, J. 2012. Ricardo Reisin viimeinen vuosi, lk 528. Tlk Sanna Pernu. Kustannusosakeyhtiö Tammi.
[5] Zenith, R. 2022. Pessoa: An Experimental Life, lk 669. Penguin Books.
[6] Groys, B. 2019. Stalinismi totaalne kunstiteos, lk 51. Tlk Kajar Pruul. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
[7] Zenith, R. 2022. Pessoa: An Experimental Life, lk 234. Penguin Books.
[8] Casais Monteiro, A. 2022. Introduction. – Fernando Pessoa, Poesia: First Anthology, lk 33. Shantarin.
[9] Zenith, R. 2022. Pessoa: An Experimental Life, lk 369. Penguin Books.
[10] Samas, lk 836.
[11] Samas, lk 631.
[12] Samas, lk 588.
[13] Huysmans, J.-K. 2013. Äraspidi, lk 122. Tlk Leena Tomasberg. Koolibri.
[14] Pessoa, F. 2022. Tubakapood: Álvaro de Campose viimased luuletused, lk 17. Tlk Tõnu Õnnepalu. Postimees Kirjastus.
[15] „Rahutuse raamatu” katkendeid on tõlkinud ka Jüri Talvet (eespool mainitud „Sõnumis”, lk 161–179), kust ma „Elada on olla teine” lõiku ei leidnud. Sellegipoolest on igati võimalik, et teose mõnest peatükist või katkendist on olemas lausa kolm paralleelset eestindusvarianti, praeguse käsitluse raames ei jäänud mul võimalike kolmikvariantide otsimiseks paraku mahti.

Jan Kaus on eesti kirjanik ja tõlkija. Meeldib lugeda. Seda ka tööajal, aga pole hullu, sest suur osa tööst seisnebki lugemises.