„Õitsengu äärel” on veidralt realistlik romaan, mis kujutab küll lähenevat katastroofi, kuid ei tegelased ega neile kaasa elav lugeja ei tunne lõpuks seepärast hirmu.

Vahur Afanasjev „Õitsengu äärel”
Illustreerinud Toomas Kuusing, kujundanud Külli Tammes
Vemsa, 2020
446 lk

Romaani „Õitsengu äärel” pealkirjas kajab väljendi „hukatuse äärel” kauge huige nii tugevalt kaasa, et õitseng ise tundubki juba hukatuslik. Me ei ole õitsengu sel äärel, kust on hea kinni hoida ja õigesse kohta edasi ronida, vaid just sel poolel, kust juba kukubki kuristikku. Maailma äärel.

Vahur Afanasjevi romaani tegevustiku paneb käima avastus, et üks asteroid – 99942 Apophis – on romaani olevikust loetuna umbes kolmveerandi aasta pärast ehk 13. aprillil 2029 Maaga kohakuti ja toimub kokkupõrge, millest inimtsivilisatsioonil ei paista pääsu olevat. Teose keskmes on miljardärist lätlanna Dotty Godman, kes asub suhtlema maailma mõjukate isikutega, et suunata asteroid ja maailm pääsemise kursile. Võtmeisikuks maailma päästmisel on veel kosmoserakettide firma XLand looja Bash Venters (prototüübiks Elon Musk) ning olulisi otsuseid teevad ka mitmed riigipead, näiteks Ameerika Ühendriikide president ja Suurbritannia peaminister. Endiselt on pildil ka Euroopa Liit, Venemaa ning suur ja salapärane Hiina.

Sõna ja pilt

Romaan avab end ohtrate tegelaste kaupa, paljud neist on asteroidi ümber käiva tegevusega kuidagi seotud, ülejäänud aga peategelaste endi perekonnaliikmed, ihukaitsjad või koduabilised. Tegelaste kujutamise juures on silmatorkav pildi ja sõna omavaheline mõju. Iga peatüki alguses on graafik Toomas Kuusingu loodud portree mõnest tegelasest ning lisaks täiendav pilt millestki asjasse puutuvast. Kuna tegelasi on romaanis palju ja teose alguses on peatükid struktureeritud suuresti just tegelaste lisandumise järgi, muudab pildiline informatsioon tegevustiku jälgimise lihtsamaks. Romaani teises pooles läheb jutustuse ülesehitus mitmekesisemaks, seejuures tegelasi lisandub endiselt – valitud visuaalne raam aitab seda kõike vaos hoida. Niisugune struktuuri jätkumine ei pruugiks ainult teksti põhjal silme ette tullagi, kuid selle olemasolu tabamine on omamoodi võluv ning on tore, et peaaegu kõik tegelased on saanud oma näo ka niisuguses konkreetsuses. Seega on graafikal teose kompositsioonis oluline koht ning tegelikult tundub kogu see sünergia kuidagi „õige”. Usun, et sellel on veel vähemalt kaks põhjust.

Maailma päästmine on tõsine asi, börsinäitajad muudkui langevad ning lõpuks võib isegi perekonnast võõrduda.

Esiteks on teose üks peategelane eestlasest kunstnik Valts von Kase ehk Aivar Antipin, kahe lapse isa ja Läti kõige rikkama naise Laimdota Godmane ehk Dotty abikaasa. See tegelane on teoses vähem esiplaanil kui tema naine, kuid tänu illustratsioonidele võimenduvad ka kunstimaailm ja Aivari tegelaskuju ning see loob Dotty kalkuleerivale karakterile hea täienduse. Teine põhjus, miks see kooslus veenev tundub, peitub Kuusingu stiilis: ta kujutabki oma kunstis tihti inimesi mingisugustes situatsioonides, kus nende reaktsioonidest või olekust võib välja lugeda mingi otsuse või pühendumuse enda tegevusele, milles vaataja teda jälgida saab (nt „Eetri võtjad” või „Kohalikud elanikud vaatavad võõrast inimest”, mõlemad 2018). Rakursid, mille kunstnik on tüüpiliselt valinud, on enamasti allegoorilisemad, sürrealistlikumad või poliitilisemad kui Afanasjevi stiil ses viimases romaanis, kuid nähtub, et karakteriloome on mõlema looja kujutusviisi üks põhitelgi. Võiks isegi öelda, et oma varasemates teostes on Afanasjev olnud laiema joonega ja grotesksem, mis võiks niisugust graafikastiili rohkem meenutada, kuid portreteerimine kui selline näib antud juhul olevat kunstilise võttena isegi olulisem kihistus. Lisaks just nimelt asjaolu, et iga selle teose peatükki täiendabki otsevaates portree mõnest tegelasest, asjalikus stiilis ja tõsiselt nagu isikutunnistusel. See paneb neilt küsima: „Mida sina siis tegid, kui maailm oma äärele jõudis?” Seda tahab ka kirjanik teada.

Sisu poolest on „Õitsengu äärel” isegi veidralt realistlik romaan ja seepärast oli seda üsna lihtne lugeda. Kõik, mis teoses toimub ja toimib, on ka päriselus põhimõtteliselt olemas – isejuhtivad autod, kosmose koloniseerimise ideed –, erinevus on pigem teostuse valmisolekuastmes. Olemas on ka pidevad poliitilised ahistamisskandaalid, massimõjutuskampaaniad, meemid ja muidugi kõikjale ulatuv ökoloogiline kriis. Kui „Serafima ja Bogdan” liugles oma stiiliga kord Peipsiääre kaldal roostikke mööda ning ajas motikaga ridaküla pikki teid pidi poliitikat ja usku taga, rääbised kaenlas, et siis lõpuks Emajõe soomülkas mürgeldada ja kalakordonis tapelda, siis nüüd liiguvad stiil ja meeleolu ühtlasemalt tegelastevaheliste suhete pinnal. Kõiges on rohkem asjalikkust – maailma päästmine on tõsine asi, börsinäitajad muudkui langevad ning lõpuks võib isegi perekonnast võõrduda.

Perekond kriisis või kriisi ajal

Praegu maailmas valitsev pandeemiaolukord on tõstatanud sarnase küsimuse nagu Afanasjev oma raamatus: kas kriisiolukorras tuleks iga hinna eest perega kokku hoida või tasuks hoopis eralduda, sest nii näib pikas perspektiivis ohutum? Kuid alati ei olegi valikud teadlikud. Otsustavust ilmutasid romaani tegelased rohkem välise kriisiga toimetulekus, kuid pereringis jäi paljutki ebaselgeks ja äraootavaks. Peresuhetes valitses justkui mingi loidus.

Paljudes eesti sõjaajaromaanides või -lugudes, kus inimeste elud ja elukeskkond on ohus, on intriigi käimatõmbajaks muu hulgas ka perekonna sunnitud lahusolekud, samal ajal kui külgetõmme mehe ja naise vahel on niivõrd tugev, et kuidagimoodi leitakse tee uuesti kokkusaamiseks, kas või mõneks ajaks. Afanasjevi romaanis aga pigem peljatakse teineteisele sel moel läheneda. Teiseks on neis kriisilugudes võimalus, et lahusolekut välditakse juba eos ning perekond astubki ohtudele vastu üheskoos, näiteks sõja ajal üle Atlandi seilates. Niisugused kokkuhoidvad sõjanarratiivid mõjuvad tihti ka feministlikult, sest puudub jäik rollijaotus – mehed sõjas, naised paos (või vangis).

Otsustavust ilmutasid romaani tegelased rohkem välise kriisiga toimetulekus, kuid pereringis jäi paljutki ebaselgeks ja äraootavaks.

Küll aga – mõtteharjutusena –, mis juhtuks, kui niisuguseid sõjaromaanide stsenaariumivariante või perekonna võimumustreid „Õitsengu äärele” üle kanda? Võiks saada näiteks loo, kus Aivar oleks oma töö asemel pühendunud Dotty tööinnu hoidmisele, et maailm kindlalt pääsemise teele viia, või siis oleksid nad tegutsenud pühendunult üheskoos. Aga kui palju saavadki maailma tipud oma perega jagada? Tipus on üksildane, nagu öeldakse. Igatahes oleksid need teised lood, sest Afanasjevi romaanis oli tegelasi tugevalt koos hoidva jõu asemel õhus hoopis alateadlik lahkutriivimine. Dotty tõmbas oma niidiotsi peamiselt üksi ning Aivar tegutses enda kunstiambitsioonide kallal ja oli muuhulgas torssis, et naisel oli tänu rahale ka tema professionaalsete püüdluste üle liiga suur võim. Rohkem liitlast oli Dottyle tema tütres Elisas, kes imetles oma ema ja uskus tema võimetesse. Elisa oli hea kaaslane ka isale, kellega koos nad võtsid ette kunstiprojekte, ja nii sai Elisastki vahepeal Elts von Kase. Nii või teisiti, vähemalt jäikade soorollide kinnistamist – nagu võib ette tulla sõjaromaanides – selles romaanis ei ole.

Harjumus maailma päästa

Siiski, kas oli see sellest, et perekond ei elanud üksteise rõõmudele ja muredele piisavalt kaasa (Dotty näiteks ei olnud teadlik oma tütre kalduvusest depressiivsusele), või on selles „süüdi” konkreetse katastroofi apaatne iseloom, aga kuskil raamatu teises pooles hakkas mind häirima mõte, et ma ei tunne koos tegelastega hirmu. Vahetevahel nad ikka küsisid üksteiselt à la „Surma kardad?” – „Loomulikult. Miks sa küsid?” (lk 340) ning Dotty nägi painavaid unenägusid, oli stressis ja ülekoormatud, kuid see kõik jättis piisavalt „mehaanilise” tunde. Veidi järele mõeldes hakkas paistma, et inimesed ei pruukinudki tegutseda ses romaanis ajendatuna niivõrd hirmust kuivõrd millestki muust, näiteks harjumusest.

Inimesed, kes tegutsevad, on harjunud tegutsema ja teevad seda ikka. Nii ka Dotty. See näib olevat Afanasjevile oluline mõte: on olemas inimesed, kes ei lase asjadel niisama olla – või olematusse sattuda. Nad haaravad ohjad ja tahavad maailmas midagi korda saata. Olgu see või vastuoluline nagu Bash Ventersi kosmoseplaanid. Maailm liigub kõige nähtavamalt siiski tegutsemise jõul. Seega ei ole ka progress vaid sõimusõna paaniliselt ökokatastroofi kartvate inimeste suul, vaid niisamuti tõsiasi, mida pole mõtet eitada. Ning selleks et jõuda õitsengu äärele mitte ainult tähenduses „pill tuleb pika ilu peale” (ökokatastroof), vaid ka tähenduses „nüüd kohe hakkab veel parem” (progress), tuleb ikka ja jälle tegutseda, mitte oodata, et keegi teine teeb. Kolmas tähendus on „õitsengu ääre” kujundil veel. See on see vaimne täitmatus, mis inimesi jälitab. See tähendus oli raamatus ehk isegi kõige rohkem esil.

Mihkel Muti Alam-Kolkakülast on Afanasjev meeldivalt kaugenenud.

Sellessamas täitmatuse vaimus meeldis mulle tõlgendada Zikret Tahirovići tegelaskuju ja saatust. Ta oli filosoof ja tõeotsija, kuid samavõrra ka raha ja ambitsioonide ohvriks langenud humanitaar. Juba tema nimigi on kelmikas – Zikret ning tema tragikoomiline saatus kosmoses on justkui märk sellest, et mõned asjad jäävadki püüdmatuks. Siiski, olgugi et Afanasjevi tegelastele pandud nimed on kelmikad ja tähenduslikud (võtkem või Dotty Godman), ei ole nad enam mõeldud karikeerimiseks nagu Mihkel Muti Alam-Kolkakülas – sellest külast ja häbist on Afanasjev meeldivalt kaugenenud. See-eest raamatu lõpu kondenspiimastseen mõjub huvitava vinjetina ja vihjena nii Viivi Luige „Seitsmendale rahukevadele” kui ka Nora Ikstena „Emapiimale” ning viimasega seob seda ka väike rahvuslik puhang romaani lõpus – sest üldiselt on „Õitsengu äärel” ju üks igati mitmekesine ja rahvusvaheline Ida-Euroopa lugu. „Jah. Piim ja veri. Suhkrustatud piim ja veri. Mõlemad on igavesed. Me sõime sovettide suhkrut, aga see ei muutnud meie verd. Ja nüüd oleme õitsengu äärel. Just nagu su sõber Bash ütles. Valge ja punane annab kokku roosa.” (lk 445)

Kui roosa tuleb valgest ja punasest, siis mis tuleb kokku portreteerimisest, perekonnast ja harjumusest maailma päästa? „Lõpuks ometi maalib ta inimesi koomika ja provokatsioonita, mitte mingis rollis, mõtleb Dotty. Need pole avalikkuses tuntud näod. Kõigist vaatab vastu justkui mingi küsimus või soov. Nad kõnetavad, sunnivad mõtlema.” (lk 445–446) Mis on see küsimus ja mis on see soov? Minu jaoks koondus see ühte liigutavasse hetke, kus irooniaga koos ilmnesid õrnus ja soojus ning mitte sugugi kibedus või sarkasm. See oli hetk, kui Dotty küsis oma tütre uuelt kavalerilt: „Nii, mul oli õigus, sina oledki mees, kes võitis asteroidi?” (lk 415)

Sirel Heinloo on kirjanduskriitik ja luuleprõmmude (lavaluule.ee) eestvedaja. Sel aastal siiski suurema osa ajast doktorant eesti kirjanduse erialal ning ema. Praegu proovib kätt luulevideote loomisel.