Talvike Mändla debüütluulekogus on mõjuvad värsid kohati liiga paljusõnalisena, kuid kujundid on sisendusjõulised ja teravad.

Talvike Mändla „Kosmonaut”
Kultuurileht, 2017
Toimetanud Carolina Pihelgas, kujundanud Maris Kaskmann
67 lk

Kuidas teha vahet heal ja halval luuletusel? Eks ikka lõhna järgi. Talvike Mändla esikkogus „Kosmonaut” kirjeldatakse taskusse ununenud tulbiõisi, mis kuivavad „tumepunaseks sametipuruks” ja võtavad külge „halva luuletuse lõhna” (lk 35–36). Neile, kel pole veel olnud mahti Mändla debüütteosega tutvuda, võib julgustuseks öelda, et raamatu kaant kergitades haisu kartma ei pea. Vastupidi, kogumikust eritub mitmeid meeldivaid lõhnu, mõned meeldejäävamad kui teised.

„Kosmonaut” on sarja „Värske raamat” 19. üllitis ning sisaldab täpselt 50 luuletust, millest umbes kolmandik on ilmunud varem Värskes Rõhus ja Loomingus. Mändla luule on temaatiliselt rikas. Kogu sisaldab nii armastus- („Me kümblesime hommikuni jões”, „Armasta mind ajatäiteks”) kui ka looduslüürikat („Kaljuhiiglaste taustal tantsib”, „Kevad tungib mu tuppa”), nii mütoloogilisele ainesele toetuvaid tekste („Sa oled udus tantsiv Paan”, „Olla Ikaros”) kui ka mõtisklusi usust („Küsisin kuuekümneaastaselt kingsepalt”, „Hommikuroosat taevast käristab”), sõjast („Pääta mees keset maailmakaarti”, „Mäeharja tagant tõuseb musta suitsu”) ja ka paljust muust.

Enim on armastuse ja suhetega tegelevaid luuletusi, mille spekter on samuti väga lai – süngetest, musta huumoriga vürtsitatud („Kohtusin sinuga haiglas”) ja ükskõiksusest kantud värssidest („Kraabin kintsult”) mõrumagusate („Mu põlved on alatasa”, „Sa hoiad minu südasuvesooja”, „Ma pole mõnda aega”) ja õrnade („Viigipuu õitseb”, „Armastame plastiliinist põrandal”) ning ülitundlike ja ekstaatilisteni välja („Su naeratus”, „Arvad ikka veel, et oled minust pikem”). Puudutatakse ka kodu(maa)armastuse ja -igatsuse teemat („Sentimeeter lund ja südamevalu”).

Tundetoonide mitmekesisus ja tihe vaheldumine on luulekogule üldisemaltki iseloomulik. „Kosmonaut” on kord vaimukas ja veider (kohati lausa sürrealistlik), vahel ängistav ja nukker, siis jälle helge ja rõõmus. Üksluiseks ei lähe, pigem saab pilt liiga kirev, et mitte öelda kaootiline. Laenates Mändla enda sõnu: „Rullin plastiliini kokku, / kõik värvid on läbisegi, / homme nad muutuvad / mudakirjuks.” (lk 26–27) Siit kumab läbi noortele autoritele sageli omane otsingulisus ja rahutus, kiusatus korraga kõigi uste taha piiluda, riskides nii suure plaani unustamisega. Kõnealusel juhul aitab tekstid tervikuks siduda unenäolisusse kalduv atmosfäär, mis varieerub omakorda vihjelisest nägemuslikuni.

Mändla luulele on omane leidlik ja haarav kujundikasutus, mis annab tema värssidele sisendusjõu ja teravuse. Ta on kirjeldustes detailitäpne ja mänguline, võrdlustes ajuti üllatavgi. Olgu toodud mõned näited: „isahirv, / sarved laiad kui rannapiir” (lk 9), „kui jõgi on vöödiline vihmauss, / mille keha on / pooleks hammustatud, / kui kaubamaja on kingakarp, millesse / väikeõde kommipabereid kogub, / kui sügis on / välja mõeldud loom, / karvutu ja näljane” (lk 17), „Täiskuu kasvab, / sirutab end me ette, / üleni alasti. / Silmapiir punetab häbist” (lk 19), „kajakate laulupidu keset kadakapõlde” (lk 43), „minu ümber lõhnavad kehad / nagu äsjaväetatud peenar, / kus varsti õitsevad nartsissid” (lk 47). Autor hoidub seejuures hoolikalt enese kordamisest ja oma lemmikmotiivide ületarvitamisest, vältides nii teksti vaesumist.

Siin-seal lipsavad sisse siiski mõned kulunud väljendid ja klišeed, nagu enda armastatust purju joomine luuletuses „Su naeratus” ning värsid „Ajan end sinuga segi, sina / ennast minuga. […] Võib-olla ei olegi mind, sind, / on üks, keegi kolmas” (lk 25) ja „Oleme võõrad ja ometi samad […] Mina ei küsi ja sina ei räägi” (lk 59). Nende ülepaisutatud stiil ei sobi teose muidu tasakaaluka ja eneseteadliku laadiga. Õnneks leidub selliseid näiteid vaid üksikuid ning teose üldmuljet need ei riku.

Suuremaks miinuseks on see, et „Kosmonaudis” jääb aeg-ajalt puudu sügavusest ning värsid mõjuvad taoti liiga üld- või paljusõnalistena. Pisut kõikuvale tasemele vaatamata on tegu igati korraliku debüüdiga, mis annab lootust, et järgmine kogumik tuleb juba küpsem ning seega veel parem. Teoses leidub nimelt tõelisi maiuspalu, mis tekitavad isu enama järele. Siinkirjutaja isiklikeks lemmikuteks on pärimuslik „Mu isa oli äraantud laps”, humoorikas „Mul on karvase rinnaga mees”, viirastuslik „Meil on ühised unenäod”, napisõnaline, ent võimsate kujunditega elu ja surma ning olemise mõttekuse ja mõttetuse üle arutlev „Surma ja taassünni vahel” ning Jumalast, ajalikust ja ajatust mõtisklev „Küsisin kuuekümneaastaselt kingsepalt”.

Lõpetuseks pöördugem päris värsikogu algusesse, avaluuletuse „Mina ei taha lihtsalt ja ausalt” juurde. Nooruslikku õhinat ja kirglikku elujanu täis teksti võib lugeda kui omamoodi programmi, mis on rakendatav nii autori(kuju)le kui ka raamatule kitsamalt. Niisiis, kas ja mil määral õnnestub Mändlal oma debüütteoses täita kogumiku esimeses luuletuses üles loetletud soovid? Õnnestub küll, vähemalt osaliselt. Siin on alustavatele autoritele tihtipeale omast püsimatust ja kihku haarata korraga võimalikult palju („tahan kord siia, siis sinna”), samuti ükskõiksust kindlate formaatide suhtes („tahan natuke valesti, / noodist mööda ja rütmist välja”), kuid päris „eredalt, pauguga” (lk 7) Mändla luulesse tulek siiski ei toimu – selleks on tema esikkogu natuke liiga laialivalguv ja seepärast ka tugeva, pilkupüüdva keskmeta. Ometi ei jäta teos kahtlust, et autoril on annet ja potentsiaali, ning see on ühe debüüdi puhul kõige tähtsam. Tehke aga raamat lahti ja nuusutage head noort luulet!

Janika Läänemets on eesti kirjanduse magister, kirjandusteadlane ja -kriitik.