Läinud nädalavahetusel toimunud muusika- ja kunstifestival Üle Heli lubas külastajatel teostele käed külge panna ning tunda, kuidas mõjutab kompimismeel seda, millisena me helisid tajume.

Üle Heli festival algab Aivar Tõnso vaikse ja malbe hääle vahendusel edastatud sissejuhatustega. Pole oluline, millisel kontserdil, loengul või millise installatsiooni avamisel külaline käis. See vaevukuuldav hääl on selgelt äratuntav. Festivalid on oma korraldajate ja külaliste nägu, ning esinejate ja külastajate suhtluses on tajuda lähedust ja ühist mõtteviisi. Eksperimentaalne lähenemine eeldab kuulajalt ja vaatajalt valmisolekut ning kohati ka leppimist lõpetamata loominguga. Viiendat korda toimunud helirännak oli küll kahjuks suunatud juba olemasolevale kogukonnale, kes satub sarnastele üritustele regulaarselt. Uurimuslik ning eksperimentaalne lähenemine vajabki teisest küljest aega, ning siseringist väljapoole vaatav leiab ehk lahenduse järgmisel kevadel Tartu Kunstimajas toimuval näitusel „Festival kui kunstiteos”, kus külalistel võib olla rohkem vabadust ja aega helile läheneda.

Pime usaldus

Neljapäevasel Martin Rästa installatsiooni „Mõjuvald” avamisel esile tõstetud teemad iseloomustavad ja kannavad edasi kogu festivali olemust nii vormiliselt kui sisuliselt. Kanuti Gildi SAALi keldrisaalis, omamoodi koopas või templis, poolringis veidra musta kasti ümber seistes, kuulasid külastajad vaikset sissejuhatust Jakob von Uexkülli tajuilma ja mõjuilma rollist Üle Heli festivali loos. Kesksel kohal oli heli ja muusika tähenduse uurimine, sel aastal kitsama fookusega heli ja ruumi temaatikal.

Rästa teos on inspireeritud tereminist, instrumendist, mille käsitlemisel puudub kasutaja ja objekti vaheline füüsiline kontakt. Musta kuubi ääres seistes ja seinal asuva visuaalse kasutajajuhise abil võib külastaja mõjutada ruumis kõlavaid helisid. Kusjuures antud objekti kasutajamugavus on autori sõnul viidud miinimumini. Tagasiside ilmub vaid heli kujul, vältides kasutaja ja objekti vahelist põrkumist, hõõrdumist või muud taktiilset kontakti.

„Mõjuvald” on palveline ja intiimne, eelistavalt kogetav üksinda. Üksinduse, osaluse ja vaatluse mõisted kerkisid festivali jooksul esile korduvalt. Selle parimaks näiteks oli ehk Henri Hüti ja Algorütmide helietendus „Objektipaine”. Kodulinna Maja saalis juhatati paarkümmend külalist kõlariterivi vastu istuma. Lauale asetatud individuaalsed silmaklapid, piparmündikomm ning kätepuhastuslapp täitsid tseremoniaalse puhastuse rolli, valmistades festivalikülastajad ette ootamatuks kontaktiks. Meie nägemine piirati klappidega ning lutsukomm segas muid meeli. Asetades parema käe selja lauale, langes sellele kõrvalistuja vasak käsi. Algorütmide sünteesitud helide saatel kompasime meile kätte antud objekte, andes neid paremal istuvale inimesele edasi. Järgneva poole tunni jooksul katsusime erineva tekstuuri, kõvaduse ja plastsusega objekte. Eksperimendi eesmärgiks oli vaataja/osaleja taktiilsete aistingute sidumine heli tajumisega. Helietenduse paeluvaim osa oli kaaskülastajate vahel tekkiv usaldus, kus oma vasakule käele tekkiva surve ning kõrvalistuja parema käe asetus ja selle eemaldumise kiirus andis mõista läheneva objekti raskusest, vetruvusest ning kohati ka äratundmisest. Võõraste ja tuttavate objektide kompimine võimaldas heliruumist lahkumist ja ka sellesse kadumist.

Üle Heli vaimus võib loota, et „Objektipaine” andis kunstnikele tõuke taktiilse ja helilise ruumi uurimise jätkamiseks, sest eksperimendi ülesehitus oli kohati juhuslik ning ehk isegi liialt vaatlev. See võis olla ka taotluslik, kuid pooletunnine kestvus oli piisav, et lubada vähemalt külastajal nautida võõraid objekte ning rahutult edasi anda tuttavaid esemeid. Hoolimata soovist enamat kogeda, ilmneb selle kirjutise kokkuvõttes, et „Objektipaine” jättis kogu festivali tervikuna vaadates väga tugeva mulje.

Kelle oma on heli?

Rahvusraamatukogus aset leidnud vaikuse kontserdid tõstatasid küsimusi heli liikuvuse, omandi ja ruumikohasuse kohta. Maria Jönsson ja Jaanus Siniväli jätsid endi ja publiku vahele kaks raamaturiiulit. Avatud aken hajutas ja segas vaikseid flöödi ja kontrabassi helisid linnamüra, tuule ning inimeste sahistamise ja krabistamisega. Vaikselt kulgeva kontserdi üllatusmoment tekkis hetkel, kui ühel külalistes helises tuttava helinaga telefon. Ootamatult ei olnud häiriv mitte segav tirin, vaid uue tehnoloogia asemel vana nuputelefoni ärev klõbistamine. Järgnev sagin publikus vihjas omandi tekkimisele kontserdi käigus. Kurjustavad näod väljendasid olukorda, kus segav klõbistamine rikkus nende elamuse. Kelle oma on heli? Kas esinejate või kuulajate?

Korrus madalamal mängisid madalal helitugevusel soome kollektiivi Gunk liikmed. Sel korral liikus festival klaasi tagant otse raamatukogu südamesse. Vaiksed, korduvad helid iseloomustasid ruumi olemust, ning peegeldasid omamoodi tavapäraseid harjumusi raamatukogus. Minimalistlik tegevus viib aja jooksul, andes sellele võimaluse omasoodu kulgeda, tulemuseni, mis võimaldab elamust hinnata tervikuna vaid selle lõppedes.

Rahvusraamatukogus esitas ka lühiloengu Londonis resideeriv Alo Allik, pakkudes ülevaadet heli ja ruumi ajaloolisest ja elektroonilisest suhtest. „Heli ruumis, ruum helis” pakkus võimaluse kuulda ruumi kui informatiivset vahendajat. Allik esitas festivali teemat suurepäraselt selgitavaid helipaare: kõne ja muusika, komponeeritud ruum ja kuulamise ruum. Kui kõne ja muusika jäi rohkem teoreetiliseks aruteluks, siis teine sõnapaar ilmestab festivalil kogetud installatsioone ja etteasteid sobivalt. Aivar Tõnso ja Timo Tootsi „Hargnevate helide stuudio” pakkus nii mõlema ruumi kooslust, eeldades külastaja osalemist ja füüsilist kontakti väljapanekuga kui ka võimalust loobuda osalemisest ning vaid kuulata. „Eksperimendid horisondiga vol 2” võttis konventsionaalse ruumilahendusega julguse pakkuda visuaalselt aktiivse, kuid publikuga minimaalselt suhtleva kogemuse. Tähelepanu liikus heliallikalt, olgu selleks instrument või pika laua taga elektroonika kohal kummardav kuju, helidele endile.

Üle Heli festival keskendus ruumi ja heli kooslusele, kus külastajatele anti võimalus osaleda või kuulata/vaadata/kogeda. Alo Alliku kirjeldatud kolm dimensiooni võtavad kokku kogu nädala jooksul külastatud vormid. Monofooniline heli pakub võimalust kuulda instrumenti või kõlarit kui heliallikat. Kahedimensiooniline heli lubab kuulajal helisse sulguda, olla osa helist. Kolmedimensiooniline heli võib kuulaja lausa endasse neelata.