„Hipodroom” (Eesti, 2021), 85 min. Režissöör Vladimir Loginov, produtsendid Pille Rünk ja Elina Litvinova, operaator Max Golomidov, helilooja Yuma Koda.

Tallinna hipodroom tähistab pea oma sajandat sünnipäeva ja justkui selle puhul on Vladimir Loginovi 2021. aastal ilmavalgust näinud optiline illusioon „Hipodroom” jõudnud lõpuks ka kodupubliku ette. Veel enne kui see arhailine paik mattub unustuste tolmu (ja uusarenduse) alla, korjati sealse kogukonna sünergia viie aasta jooksul kokku ja talletati dokumentaalfilmi vormi. Tulemust saadavad meenutused minevikust, iganenud arsenal ja kiiked hobuste magamistubadesse. Peategelased ise ei näi hipodroomi traagilisest tulevikust sugugi heidutatud olevat ja naudivad üksteise seltsi, ilma ja seljasügamist.

Vahelduvad fragmendid, hobuste kordetamine (jooksutamine ringis ümber seisva inimese) ja traavisõit mustvalgetes toonides. Alguses ei saagi aru, mis kaadrid pärinevad lähiminevikust ja milliste puhul on tegu kaugemate mälestustega. Reedab ainult kaader pilvepiirilt, milles valendab Telia kontorihoone. Värvitult näib lagunenud okupatsiooniaegsete tellisehitiste vahel vaevaliselt veepange tariv vanahärra pisut ajahammaste vahele jäänuna. Kogukond tema ümber on hääbumas ja tribüüni enam ei täida. Linnalapsed käivad ekskursioonil hoonekompleksis, mis oleks justkui tornilisest pealinnast eraldatud simulatsioon, mis traavib oma rütmis ja tahtmise järgi.

Kindlakäeline manööverdamine

Stiililt sarnaneb „Hipodroom” Loginovi 2020. aasta filmiga „Prazdnik”. Säilinud on nii mustvalge värvigamma ja sellest tulenev melanhoolsus kui ka kaamera jälgiv talitusviis. Isegi ekipaaži liikmed on üksteisele truuks jäänud ning ühise tunnetustasandi harmoonia kumab läbi eriomaste detailide ühtesulamise. Kinematograafilistes valikutes on tunda Max Golomidovi kindlakäelisust ja tema riskantsed kaameramanöövrid pakuvad üllatusi. See, mis oli „Prazdnikus” katsetus, on „Hipodroomis” hoogu juurde saanud ja esineb võimendatud kujul. Ühel hetkel näeme hobusid üle objektiivi silkamas, järgmisel keerleme kaariku rattaga päripäeva ning siis tutvub kaamerasilm hobuste hammastega ja seda hoopiski veetünni põhjast. Kaameratöö on nii mänguline, et kohati tekib hirm tehnika heaolu pärast, ning mõned tiirlevad visuaalid tekitasid joobeseisundi, mis põhjustas omakorda järgnevate misanstseenide ujumise ekraanil. Iga elemendi koht ja põhjus on läbimõeldud ja mõtestatud, mistõttu trikitamine ei muutu poosetamiseks.

Kinematograafilistes valikutes on tunda Max Golomidovi kindlakäelisust ja tema riskantsed kaameramanöövrid pakuvad üllatusi.

Heli on visuaalidega sümbioosis, nii nagu see peaks olema ideaalis kõigi audiovisuaalsete teoste puhul (kui just midagi muud ei taotleta). Selle disainerid pakuvad mitmekesist rustikaalset valikut ja Tallinna kohalolust annavad märku vaid lärmakalt saalivad lennumasinad õhuruumis. Mitmed sõidukid sõdivad käivitumise vastu ja toovad protestiks kuuldavale nauditavaid industriaalhelisid. Palju esineb ka igasugust kolkimist ja tagumist, kui on vaja hobustele raudu alla lüüa või puid lõhkuda. Linnud esindavad leebemaid žanre, ei saagi aru, kas nad laulavad ikka filmis või hoopis akna taga. Stiilsest muusikast ei tule ka puudust, sest kohalike raadiost kostab vaid puhast kulda.

Mõtle ise

See film ei jutusta, vaid näitab. Lõpptulemus sõltub küll suuresti monteerija ja režissööri valikutest, kuid sedalaadi dokumentaalfilmi vorm on ilmselt üks objektiivseimaid viise loo edasiandmiseks. „Hipodroom” sobib eriti hästi neile, kes usuvad, et film ei tohiks dikteerida, vaid vaatajal peaks laskma ise oma tõde leida. Kaamera käib küll tegelastega kaasas, kuid ei sekku. Suunavad dialoogid vaatlejate ja vaadeldavate vahel paistavad olevat minimaalsed ning rõhk on pigem tegelaste omaette peetud monoloogidel. Vaatepilt hobusest 5 × 5 m kopli boksis või tema mudasse uppunud kapjadest sügiseses vihmasajus võib olla mitmeti tõlgendatav. Ja isegi kui tingimused on kehvad, ei puudu kaadrid hobulikest rõõmudest. Ma ei teadnudki varem, et hobused oskavad palli mängida. Siiski tundub, et see vastandlike kaadrite valik võiks tekitada vaatajas vähemalt küsimuse, kas hobustel on sellises keskkonnas hea või kas saaks paremini.

Isegi kui tingimused on kehvad, ei puudu kaadrid hobulikest rõõmudest. Ma ei teadnudki varem, et hobused oskavad palli mängida.

Eksootika ja glamuur

Isegi kui hobustele paistab lagi varsti pähe sadavat, on nimed neil uhked kui hobuse traav (Brasiilia, Uptown Girl, Bel Air jpt) ning hipodroomi külastavad ka suunamudijad, nagu provokatiivne Aleksei Soltan, kes käis end karvaste sõprade seljas Instagrami tarvis eksponeerimas. Tallinna hipodroom on selles mõttes ilmselgelt osa „Tiger Kingi” maailmast, kuid selle eestimaine variant. Joe asemel on peaosaliseks Tolik Exotic ja hiigelkasse asendavad hobused. Tolik on igati värvikas hipodroomi vaim, keda ei võta tema enda sõnul ei ahelsuitsetamine ega ka alkoholism, ja nii kaua kui on tema, on ka hipodroom. Tema huulilt pärinevad elutarkused ja teiste osaliste iseäralikud hellituskõned hobustele on aga nüansid, mis lähevad tõlkes enim kaduma. Selle, mida tähendavad „ёпрст” ja „жопа ходячая”, võin ma küll välja uurida, aga nende sügavamat tähendust ma tunda ei saa. Loginov on demiurg, kes seob kogu selle eklektika poeesiaks, mis on ühtaegu trööstitu, kuid samas nii tundeline.

Tristan Czar Aasmäe õpib filosoofiat, et saada miljonäriks.