„Armastuseta” („Нелюбовь”, Venemaa 2017). Režissöör Andrei Zvjagintsev, stsenarist Oleg Negin, osades Yanina Hope, Marjana Spivak, Aleksey Rozin jt. 127 min.

Räägitakse, et selleks, et tekiks tugevaim võimalik ema-lapse side, peab ema last kohe peale sündi enda vastas hoidma. Esimene ihu, esimene lõhn, mida laps tunneb, on ema oma. Mõlema ajus vabaneb oksütotsiin ja kontakt hakkab tekkima. Ent kui last kindla perioodi jooksul ema juurde ei lasta, ei teki optimaalset sidet ning nende edasine suhe ei pruugi olla nii lähedane kui võiks. Sünnitusjärgne depressioon on samuti üks levinud komplikatsioone ning võib süvendes jõuda lausa tasandini, kus ema ei suuda last vaadata või kahetseb, et ta üldse ilmale tõi. Vahel juhtub ka, et laps saadakse vale inimesega, võõraga, või lihtsalt kellegagi, keda tegelikult ei sallita, vahel juhtub, et armastus saab otsa.

Aastal 2015 parima võõrkeelse filmi Oscarile nomineeritud „Leviaatani” režissööri Andrei Zvjagintsevi linateos „Armastuseta” räägib lahutava paari mürgises suhtes kannatada saanud lapsest, kes põgeneb kodust pärast järjekordset tüli. Appi võetakse vabatahtlike rühm ning koos minnakse poissi otsima. Zvjagintsevi filmid kipuvad olema intensiivsed ja kohati emotsionaalselt traumeerivad. Filmis on prominentne peresuhete temaatika, mis on Zvjagintsevile samuti omane. Huvitav on näitlejatevalik, kellest keegi ei ole eriti tuntud, kuigi filmi vaadates võiks arvata pigem vastupidist. Marjana Spivak on kadumaläinud poisi ema Ženja rollis üks paeluvamaid etteasteid kogu filmis.

Täiesti alguses mõjub Ženja karakter ebameeldivalt. See, kuidas too poissi mõnitab, on pisut liialdatud. Tõsi, Ženja suhe pojaga ei ole tavaline ja kindlasti on olemas kümneid kordi hullemaid lapsevanemaid, kuid kõnealuse filmi kontekstis mõjub see liiga kontsentreeritult. Eriti teravalt on naise kibedust tunda stseenis, kus ta läheb kosmeetiku juurde ning vestleb temaga oma lahutusest ja eksabikaasast, nagu muuseas mainides, et tema teismeline poeg Aljoša haiseb, on täpselt isa moodi ning rebis sünnitusel naise lõhki nagu kaktus. Ženja pime ja lapsik viha jätab alguses karakterist üheplaanilise mulje ja muudab ta nüriks. Füüsiliselt raske on kuulata, kuidas Ženja oma pojast või pojaga räägib ning väike cringe on paratamatu.

Lapse isa Boris on vastupidiselt Ženjale kinnine ja kalkuleeriv. Alles filmi lõpupoole kui Ženja ja Boris koos nuttes hüsteeriasse satuvad, avanevad mõlemad karakterid veidi enam ning Ženjaski tõusevad esile huvitavad nüansid. Lein, kahetsus ja süütunne on mõlemasse pika ajal jooksul settinud, seda koormat väljendada on raske, sõnadesse panna võib-olla võimatu. Kui ei ole kunagi kogenud armastust, on raske seda ka kellelegi teisele anda. Juba filmi alguses on nii Ženja kui ka Boris leidnud endale uued partnerid, kellega siis väidetavasti natuke armastust jagub. Omavahelises võitluses on Borisil ja Ženjal lihtne kasutada relvana oma poega, olla vimmast nii haaratud, et mõista oma tegude ja sõnade tagajärgi alles siis, kui on juba hilja.

Filmi rütm on laitmatu, pinge kasvab terve filmi jooksul kuni lõpukaadrini, mis jääb mulle vist terveks eluks meelde. Iga stseen eritab mõru ebamäärasust ja närvilist meeleheidet, mistõttu film lausa neelab vaataja alla, ilma et ise arugi saaks, kuni ta viimases stseenis julmalt välja sülitatakse. Kohati külmsinine, kohati kollakas valgus ning pimedas toas filmitud stseenid rõhutavad sünget ja sapist meeleolu ning juba filmi alguses kostuv muusika, mis kõlab kui pulseeriv valu, hoiatab vaatajat, et see film ei saa olema lihtne vaatamine.

Kui tuua võrdlusi PÖFFi programmist, võib rääkida Xavier Legrandi filmist „Hooldusõigus”, mille temaatika on küllaltki sarnane, kuid selle puhul on ainuke antagonist vägivaldne isa. „Hooldusõigus” suudab tekitada pinget ja vaikset õõvastust sama intensiivselt ning ka kulminatsioon mõjub plahvatuslikult. Lisaks on „Armastuseta” vene kinole omapäraselt sügav ja raskemeelne, motiividki jäävad ähmasemaks. Minu esimene eredaim kogemus filmikunstis emade-poegade keeruliste suhetega pärineb Pasolini „Mamma Romast”, mille keerukus on tingitud pigem sellest, et n-ö häbiväärse minevikuga ema alustab puhtalt lehelt, kui teismeline poeg taas temaga kokku kolib. „Mamma Romas” ongi kesksel kohal seesama ema-poja müstiline side, mida murda on praktiliselt võimatu. Mamma Roma on valmis end iga kell poja Ettore heaolu nimel ohverdama, vaatamata sellele, et nende suhet rõhub ema kunagine töö prostituudina. Ženja olukord – armastuseta abielu ja vastumeelselt sündinud laps – on vilets ning ta on sarnaselt Pasolini tegelaskujule sundolukorras. Peamine erinevus ongi see, kuidas naised oma ebaõnnega ümber käivad. Ženja puhul on huvitav, et ta suudab muuta oma elu käiku, kuid mitte suhtumist.

Emaksolemine on raske ülesanne ja paratamatult on emadel loomupäraselt veidi vastutusrikkam olukord kui isadel, kuigi normaalses ühiskonnas võiks mõlema osapoole panus olla muidugi võrdne. Itaalia emmed on küll arhetüüpselt lastesse eriti kaitsvad ja kiindunud, ent sellegipoolest julgen loota, et armastust suudaksid pakkuda ka need, kes on ise sellest ilma jäetud.

„Armastuseta” on alates 4. detsembrist nähtav kinodes üle Eesti.