Müürilehe noorte filmikriitikute konkursil 3. koha pälvinud Rauno Saidla kirjutab Kaljo Kiisa käe all valminud linateosest „Hullumeelsus”.

„Hullumeelsus” (Tallinnfilm, 1968). Režissöör Kaljo Kiisk, stsenarist Viktors Lorencs, osades Jüri Järvet, Voldemar Panso, Mare Garšnek jt. 79 min.

Režissöör Kaljo Kiisa 1968. aastal valminud Tallinnfilmi täispikka mängufilmi „Hullumeelsus” määratleti toonastes ametlikes kirjeldustes kui tragikomöödialikku spioonilugu fašismihullusest, mille eesmärk on näitlikustada viimase kuritegelikku olemust. Need sõnad on aga keisri uued rõivad ega sobi kirjeldama linateost, mille tegelik sisu peitub hoopis võimude tarbeks loodud pealiskihtide eemaldamises.

Filmi tegevus toimub II maailmasõja päevil, mil natsisõduritest koosnev surmasalk on saanud käsu teha puhastustööd ühe perifeerse vaimuhaigla asunike hulgas. Haigetele hukatuslikult lõppeva „jalutuskäigu” lükkab aga edasi Sturmbannführer Windischi (Jüri Järvet) saabumine, kes hakkab gestaaponi jõudnud teabe kohaselt end raviasutuse 583 haige hulgas varjavat inglise spiooni otsima. Peaarsti (Voldemar Panso) kiretu abiga paljastub terve galerii võimalikke spioonikandidaate. Megalomaania käes kannatav Inimene nr 1 (Vaclovas Blėdis), eneseväljenduse piiratusest ahastunud Toimetaja (Valeri Nosik), sõjastressi all murdunud Willy (Bronius Babkauskas) ja süümepiinades vaevlev Sophie (Mare Garšnek). Kahtlusaluste hulgale vaatamata salakuulaja end aga ei ilmuta ning Windisch avastab end üha meeleheitlikumatest oludest, lootes endiselt leida leidmatut, kuni otsa saab aeg.

Mitmed arvustajad nii toona (nt Valdeko Tobro) kui ka nüüd (nt Jaak Lõhmus, Andres Laasik, Andres Maimik jt) on täheldanud ühel või teisel moel filmi sümbolistlikku loomust, mis ei kirjelda totalitaarsete režiimide patoloogilist olemust pelgalt ühe, vaid nende kõigi kontekstis. Viiteid sellele, et „Hullumeelsuses” peitub rohkem, kui paistab – enam, kui selle antifašistlik fassaad arvata laseks –, on tunda nii Anatoli Zabolotski meisterlikult vormitud operaatoritöös, Halja Klaari julgetele kontrastidele tuginevas kujunduses kui ka Lembit Veevo muusikas. See tugev tuumik ja rahvusvaheline näitetrupp viisid Kiisa kireprojektiks peetava linateose toona eesti kinokunsti uuele tasemele.

„Hullumeelsuses” esinev tinglikkus ei alahinda vaatajat, pakkudes talle piisavalt mõtteainet näiliselt kujutatu ja selle taustal peituva sümbolivälja edasiseks lahtimõtestamiseks. Laitmatult valged marmorkujud, merele triiviv juhita paat, kujundirohked peegelpinnad, religioosne ikonograafia, rööpsed puitseinad, režissööri linateost signeeriv statistiroll ja paljud muudki elemendid filmi väljendusvahendite arsenalis ei ole iseennast selgitavad, vaid annavad selle võimaluse vaatajale. Siit koorub välja filmi aegumatu element, sest miks peakski antud teos olema selle vaatajale oluline pea 50 aastat hiljem.

Kas mitte näitamaks, et kehastatud rollid ei ole pelgalt iseloomulikud filmi sisemisele loogikale, vaid on aegumatud kujundid moonutustest, mida toob endaga kaasa ideoloogiline vankumatus? Kas mitte näitamaks, kuidas kunstilisele eneseväljendusele seatud piiridest sündiv loominguline leidlikkus rikastab nii selle tegijat kui ka vaatajat?

„Hullumeelsus” tõstatab palju huvitavaid mõtteid. Eks on öeldud, et head filmid on need, mis kinosaalist kaasa tulevad. Ainult vastuseid jagades ei jääks aga küsimustele ruumi – nendega seisame kaose (teadmatuse) ja korra (teadmiste) piiril ning see on tõenäoliselt parim koht, kus olla.

Rauno Saidla on Tallinna Ülikooli kultuuriuuringute doktorant, kelle täpsem teadushuvi puudutab Nõukogude Eesti filmimuusikat. Hobi korras tegeleb trompetimängu ja pikamaajooksuga.

* * *
Sel aastal juba viiendat korda ellu kutsutud Müürilehe noorte filmikriitikute konkurss oli Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul just eesti filmipärandi teemaline. Konkursil osales üle 40 noore kirjutaja, kes saatsid meile arvustusi vabalt valitud eesti mängufilmidest, sarjadest ja lühifilmidest alates 1950ndate lõpust kuni tänapäevani.

Parima töö autorit ootab 400 euro suurune stipendium Eesti Filmi Instituudilt ning prii pääs aasta lõpuni kõikidele Sõpruse, Artise ja Elektriteatri tavaseanssidele. Teise ja kolmanda koha võitjatele kingime kinopileteid ning mõne erilisema eesti filmi plakati.

Konkursile saadetud arvustuste seast valisid välja parimad žürii esimees Emilie Toomela, Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimägi, režissöör Martti Helde ja Eesti Filmi Instituudi filmikirjaoskuse projektijuht Johannes Lõhmus.