Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse- ja magistriastme erinevate erialade lõpetajate näitus toimub sel aastal Lembitu-tänava õppehoones, millega tudengid enne uude majja kolimist tseremoniaalselt hüvasti jätavad.

On keeruline panna kõrvuti tootedisaini, videoinstallatsioone, lavamakette, maale ja fotosid. Isegi, kui sul on kõigeks selleks neli-viis korrust. „TASE’18” aga just seda teebki, mahutades Lembitu tänava EKA ruumidesse nii vabade kunstide, arhitektuuri, disaini kui kunstikultuuri lõpetajate lõputööd.

Klauselina pean tunnistama, et satun kunstinäitustele tavaliselt paar korda aastas mõne sõbra kutsel või kui reisil on paar vaba tundi ja vihma sajab. Ehk siis olen selles mõttes võhik, et ei oska pädevalt hinnata tehnilisi võtteid ja raskusi loomisprotsessides. Loomingu virvarris jalutades tiksub pidevalt taustal mõte, et need autorid on valinud just sellise viisi võtta kokku oma õpingud, tõmmata joon alla. Toon välja mõned seigad näituselt, mis jäid meelde, panid mõtlema või olid lihtsalt lõbusad.

On põnev, et noored kunstnikud on suutnud ruumi kujundandes luua keskkonda, emotsiooni ja õhkkonda nendes väikestes, umbes 10-ruutmeetristes tubades. Andre Joosep Armingu palatisse sisse astudes meenuvad kollakad lääged supilaadsed tooted, mida lapsena sööma pidin, kui peapõrutusega haiglas olin. Meenuvad ka pidevalt külas käivad sõbrad-sugulased, nii et installatsiooni pealkiri „Palun ärge enam tulge” tekitab äratundmistunde. Palatiõhkkond tekib kohe, kui toast sisse astuda ning see kaob sama kiiresti, kui ruumist väljuda.

Jalutan mööda kolmanda korruse koridori edasi, eemalt kostab rütmilist ehitusheli. Kui lähemale lähen, tunnen popkorni lõhna. Eva Mustonen on täitnud ruumi enda sõnul „sauna- ja ooteruumi esteetikaga”, kõige keskel töötab popkornimasin. Installatsioonis „Plaksumaisi vulkaani jalamil” toimub segaduse loomine, millest saab iga külastaja osa võtta. Väga lõbus on vaadata toas ringi põrkavat popkorni ja seinale naelutatud kitši nõukaaegset kandikut. Tuju on hea. Lahkudes kaabin veel koridoris viimase maisitüki tennise talla alt ära ja astun sisse Katrin Enni heliinstallatsiooni „Tehiskevad” – mehaanilised metsamüra imiteerivad mootorid on korraga häirivad ja rahustavad.

Keskkonnaga suhestumise, meenutamise, taasloomise temaatikaga on mänginud teisedki. Lee Kelomehe „Illusioon stabiilsusest” viib külastaja autori lapsepõlvemälestustesse Lasnamäe paneeldžunglist. Kuigi kasvasin üles väikelinnas, kus kõrgeimateks hooneteks olid kolm seitsmekorruselist „tornikat”, tekib ka minul millegi tõttu südamesse nostalgia, kui vaatan kanalis kulgevat kojusõitu.

Üks EKA noortele kunstnikele endile kuklasse jäänud teemadest, mis paistab silma ka näitusel, on nende õpingute kurb olmeline saatus. Isegi näitusekirjeldus räägib hüvastijätust mitmete ajutiste pindadega, kus EKA-lased on pidanud paari viimase aasta jooksul kunsti looma. See on miski, millest minul külastajana oli keeruline aru saada. Taavi Kasemägi on oma teoses „Kontakt” pannud üle terve maja laiali kõrvaklappe, millest kostub erinevat trummimängu. Mõtlen, et pead ikka seda maja korralikult vihkama, kui teed oma lõputöö põhiteemaks majaga seotud muusikateose, kus mängid ebameeldivates kohtades löökpille. Pidasin seda pretensioonikaks ja ülepaisutatuks – see mõte aga kadus, kui mõne aja pärast eksisin kellegi kogemata lahti jäänud uksest kuskile teise koridori, kus käis igapäevane töö ja näitusest polnud enam jälgegi – on kitsas, vali, pime. Kui lõpuks pärast mõneminutilist ringitatsamist näitusealale tagasi jõudsin, mõistsin täielikult mehe pingutust ja püüdlust panna maja endaga samas rütmis käima.

Tahan mainida veel mõndasid meelde jäänud teoseid: Cloe Jancise fotoseeria „Metamorfoos”, mis annab edasi emaks saamisega kaasnevat sunnitud kehalist kohalolekut ja teisenenud enesetaju, mida on mulle küll mitmed äsja emaks saanud sõbrad kirjeldanud, kuid mida ma nüüd pärast nende fotode nägemist palju paremini mõistan; Jenny Grönholmi „Seiskumine” – kaksteist pea ühesugust tumedat joonistust hobusest tumedas ruumis, õhus on ikka veel tunda värvide kuivamise lõhna; Irma Isabella Raabe „Nukuriiul”, mis pani veel õhtulgi mõtlema „päris” inimene olemisest vastuolus performatiivsete rollide täitmise ja rolliootustega.

Näitus „TASE’18” on avatud 21. juunini EKA vabade kunstide teaduskonna hoones aadressil Lembitu 10, Tallinn. Loe lisa EKA kodulehelt.

Ann Vaida on algaja näitusekülastaja ja BFMi nüüdismeedia magistrant.