Noortekirjandus peaks valmistama ette keerukama stiiliga tekstideks, stimuleerides mõttetegevust ja pakkudes ainest analüüsiks. Kuidas täidab seda eesmärki kohalik noortekirjandus?

Ene Sepp „Eestluse valem” 
Toimetanud Reet Trummal, kujundanud Virge Ilves
Eesti Raamat, 2024
262 lk

Eesti noortekirjanduse väljal käib vilgas kirjutamine, kuid enamjaolt ületab kvantiteet kvaliteeti. Teoste keel kipub olema igav ja lihtne, narratiivid katkendlikud ning teemad liig ülepaisutatud ja/või kauged. Noortekirjandus peaks olema vaheetapp pärast lastekirjandust, mis valmistab ette keerukama stiiliga tekstideks, stimuleerides mõttetegevust ja pakkudes ainest analüüsiks. Kohalik noortekirjandus neid eesmärke aga enamasti ei täida, vaid jääb n-ö vaeslapse rolli, mis on ka üks põhjus, miks inglise keeles lugemine nii populaarne on – meie enda autoritelt ei tule piisavalt põnevat materjali. Kahjuks ei saa siinsed noorteromaanid ka mingit vahetut tagasisidet ning lugejate vähesuse ja žanri marginaalsuse pärast ei jõuta laiema kirjandusringkonnani, nõnda jätkubki kõik vanaviisi.

Ene Sepa uusim noorteromaan „Eestluse valem” esitab laiahaardeliselt kõnetavaid küsimusi: kes ma olen, kuhu ma kuulun ja kellel on õigus seda mulle öelda? Kohaliku välja kontekstis, millele on saanud omaseks narratiivid, mille keskmes on näiteks lein[1], söömishäired[2], koolikius[3] või (natuke üllatavamal kombel) hobused[4], on teos temaatiliselt ja lähenemisviisilt kui sõõm värsket õhku. Kasutades aga sellelesamale eesti noortekirjandusele omaseid poolikuid, kaugena mõjuvaid süžeeliine ja stereotüüpseid tegelasi, muutub lugu laialivalguvaks ning teematõstatuse aktuaalsus ja mõju lähevad kaotsi.

Kuulumise surve

Teose tagakaas võtab tegevustiku tuuma kokku nii: „Ehkki Robert on alles 16-aastane, on ta oma vanemate töö tõttu elanud juba neljas välisriigis. Viimaks otsustab pere tulla tagasi Eestisse ja sinna ka jääda. Ent peagi avastab end võõrsil võõrana tundnud noormees üllatusega, et ta on võõras ka omade seas. […] Roberti üheks valikaineks saab koorilaul – eestlaslikumat asja pole ju olemaski! Pealegi hellitab noormees lootust laulupeol esineda. […] Kooliaasta edenedes on Robert leidnud nii sõpru kui ka vaenlasi ning püüab välja selgitada, mis ikkagi teeb ühest eestlasest õige eestlase. […] Taustaks laulupeo kõikehaarav võlujõud, uurib kirjanik, kui tähtsad on noore inimese sirgumisel tema juured.”

Käärid tulevad sisse spetsiifilisemates süžeed puudutavates küsimustes, nagu tegelaste ja sisuliini arendus ning teose kulminatsioon.

Ideeliselt on tegu väga hea noorteromaaniga. Identiteedis kahtlemine, oma juurte otsimine, teiste arvamusest põhjustatud ebakindlus ja pinged koolikaaslastega on küllap aktuaalsed teemad ka nende noorte seas, kes on elanud terve elu oma sünnipaigas. Sepa sõnakasutus on noorele lugejale sobiv, humoorikad lõigud panevad muigama, kuid käärid tulevad sisse spetsiifilisemates süžeed puudutavates küsimustes, nagu tegelaste ja sisuliini arendus ning teose kulminatsioon.

Alustuseks oleks võinud kohe päritolusegadust süvendada – põnevama karakteri oleks loonud erikeelsete riikide ja koolide taust. Robert elas küll USAs ja Saksamaal, aga kui oleks elanud veel nt Prantsusmaal, Brasiilias, Indias ja oskaks seeläbi teisi(gi) keeli? Romaani süžee tõukub mitmeti Roberti inglise keelest, mis trügib tema keelde nii häälduses kui ka sõnavaras, aga eesti noortekultuuri kontekstis pole see nähtus eriline ega uudne. Ilmselt on seda tema kõnes isegi vähem kui mõnel eesti noorel. Kultuuri- ja keelepagasi laiendamine võimaldanuks mitmekülgsemat arenguruumi narratiivile ning tugevdanuks mittekuulumise teemaliini, mis omakorda oleks võimaldanud peategelase sügavamat psühhologiseerimist.

Peategelase sisemonoloogid kuulumisest on köitvad ja kaasakiskuvad ning tema karakterit avatakse seeläbi siiski kuigivõrd psühholoogiliselt. Identiteedi ja eestluse üle mõtiskledes ilmnevad ka tema pahed ja pained, kuid väljaspool neid teemasid näib Robert üsna sisutu peategelane. Arusaadav, et 16-aastasena on normaalne mitte teada oma tuleviku sihte ja eesmärke, veel vähem julgeda neid välja öelda, ent peategelane, kelle pea on tühi, kui temalt küsitakse, millest ta unistab, on kurvastav ja mitteinspireeriv. Robertile vastandub teine peategelane Sabrina, kes on tragi ja eesmärgistatud, kuid temagi jääb üheplaaniliseks. Tundsin potentsiaali tema psühholoogilises avanemises ja identiteediotsinguis, kuid seda ei juhtunud. Kui Sabrina ülevoolav vajadus olla kõigeks valmis – mõelda välja äriidee (ja kaks varuvarianti) seitse kuud enne õppeaine algust – oleks põhjendatud mõne elukogemusega, oleks see tegelase lugejale palju lähemale toonud. Selline tüdrukute ülivõrdes hermionegrangerlik tragidus ning poiste tühi mõttelagedus on eesti noortekirjanduses läbiv joon – vastavaid tegelaspaare kohtab näiteks Kristi Piiperi „Tinderikoomas” (2021), Heli Künnapasi „Mälestusteta suves” (2020) ja Kaia Raudsepa teoses „Lihtsalt ära jää üksi” (2021). Feministlikud motiivid ja tegelased (noorte)kirjanduses on oodatud ja vajalikud, aga kui neid tasakaalustatakse lihtsalt poiste üheplaanilise apaatsusega, toidab see kulunud stereotüüpe ja mõjub kokkuvõttes võõristavalt.

Tekib küsimus: kui oleme aru saanud, et lapsed pole rumalad ning neile võib põnevaid ja keerukaid lugusid kirjutada, siis miks me noortele kõik läbi nämmutame?

Laulupeo pühitsus

Teose sisu puudutavad pentsikud valikud süvenevad ekstsentriliste ja vaenulike õpetajate kujutamisega. Kuigi koolikius õpetaja ja õpilase vahel on tegelik probleem, tekib küsimus, miks see teematõstatus vajalik on, kui autor ei paku ei arengut ega ka lahendust. Süžee usutavust lõhub ka muusikaõpetaja Schasmini auklik ja puudulik muusikaõpetus. Sepal endal ilmselt koorikogemust pole ning kirjutamisele eelnev uurimistöö on olnud vähene, sest laulude õpetamise, lahtilaulmise ja kogu laulupeoks valmistumise kujutamine on ebarealistlik, liigüldine ja lahmiv. Ootasin muusikateadlikke kirjeldusi, sest kui üldse kooritunni spetsiifikasse laskuda ning romaan selle ümber üles ehitada, võiks teha seda usutavalt ja korrektselt. Rääkidagi legaatost, ahelhingamisest, stakaatost jne.

Ühelt poolt läbib teost Eestit ja laulupidu idealiseeriv toon, kuid see mõjub võltsilt: „Kontsert lausa lendas mööda. […] Kõik suudavadki laulda ühes rütmis, ühte laulu. […] „Ta lendab mesipuu poole” ajal voolasid Sabrinal pisarad üle põskede, ent naeratus oli näol, kui hääle värinal endast parima andis.” (lk 260–261) Minu jaoks seisneb laulupeo võimsus rahvuslikul ühtsustundel, mis sotsiaalmeedia vaenukõne ja kommentaariumide taustal vahel ära kaob, kodumaa-armastus parimal moel, kuid siin kirjeldati seda üldiselt apaatselt. Lugedes on aru saada, et Robertit jätab laulupidu täiesti külmaks (kuigi autor taotleb vist vastupidist) ning seega suurt elamust teosest välja ei kostagi, see jääb pigem vanemate heietuste tasandile. Terve romaan on ehitatud üles laulupeole minekule, kuhu Robert aga ei pääse, ning ta ilmub lõpuks kohale vaid neiut tagasi võitma, ignoreerides pidu ennast. Haripunkt tegelikult puudubki, sest sisukirjelduses lubatud laulupeo „võlujõul” pole võimalust suhtevirvarris esile tõusta ja see üks lehekülg, kui Robert maagiliselt laulukaare all kõiki sõnu teab ning oma identiteedis ja isamaalisuses äkitselt kindel on, mõjub lihtsalt klišeena. Selline lõpp toimiks, kui ülejäänud romaan seda üles ehitaks, kuid tekstis on koorilaulumõnu tugevalt tagaplaanil.

Identiteediküsimused, oma koha otsimine, tõrjutus ja endas kahtlemine on aktuaalsed teemad paljudele, eelkõige arvatavasti just noortele, kuid kõnetamiseks vajalik tekstikvaliteet nõuab põhjalikku teemadesse süüvimist, läbimõeldud süžeed ja psühholoogiliselt mitmeplaanilisi tegelasi. Ene Sepa varasema loomingu – näiteks „Vabandust, aga mis asja” (2016), mis jutustab loo tüdrukust, kelle ema on lesbi, ning lahkukasvamisest rääkiv „Lumelinnu surm” (2020) – põhjal võib öelda, et ta on võimeline palju põnevamateks tegelasteks ja seotumaks süžeeks. Tekib küsimus: kui oleme aru saanud, et lapsed pole rumalad ning neile võib põnevaid ja keerukaid lugusid kirjutada, siis miks me noortele kõik läbi nämmutame? Noored võivad olla naiivsed, aga nad ei ole rumalad. Nad saavad väga hästi aru, kuidas meid ümbritsev paradoksaalne enesehävituslik maailm toimib, ning elu juba nõuabki neilt selles orienteerumist. Miks siis ei võiks neile suunatud kirjandus olla vaimselt väljakutsuvam ja põnevam? 

[1] Nt Liina Vagula „Lenda, vaba lind” (2023), Kaia Raudsepp „Kui ainult” (2022), Merilin Paas-Loeza „Mida silmad ei näe” (2021)
[2] Nt Kristi Piiper „Esimene kord” (2023), Eliis Grigor „Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise” (2017)
[3] Nt Reeli Reinaus „Must vares” (2010), Ene Sepp „Vabandust, aga mis asja” (2016)
[4] Nt Ene Sepp „Jagatud suvi” (2018), „Tagasi sadulasse” (2020), „Sügis, hobused ja vabadus” (2023), Marian Suitso „Hobusehullud” (2023)

Katrinka Josephine Savimägi on kirglik (noorte-)kirjanduse üle arutleja, aga sellele lisaks ja ametlikumalt Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste bakalaureusetudeng.