Kuigi Eesti kontekstis on tavaks käsitleda integratsiooni pigem sotsiaalpoliitilise nähtusena, mis on seotud eelkõige rahvusliku (kõige sagedamini vene-eesti-suunalise) lõimumisega, avab Anna Kaare luulekogu „InteГрация” teemat palju laiemalt.

Anna Kaare „InteГрация”
Toimetanud Maarja Helena Meriste, kujundanud ja illustreerinud Ellu-Marie Meos
Kultuurileht, 2021
63 lk

Raamat näitab hästi, kui mitmetahulise, -tasandilise ja -suunalise protsessiga on tegu. Teemadering hõlmab nii integreerumist ühiskondlikus mõttes kui ka eri rollide sisemist, omavahelist lõimimist-sobitamist üksikindiviidina. Eks kärme tembeldamise ajastul ole ikka hea meenutada, kui kompleksne on inimene kõigi oma tahkude ja takkudega. Autori põhjalikust ülevaatest selgub, et integreerimist vajavad-nõuavad naise, venelase, eestlase, roma taustaga inimese ja tütre roll. Lisaks on vaja võtta omaks see kergelt laialivalguvate piirjoontega „mina ise”, kes nendest tahkudest moodustub: „Anna / anna / andeks / kord õpid ehk / iseendagagi / elama” (lk 63).

Kuulumise küsimus

Mis puutub eesti-vene küsimusse, siis siin jääb pigem kõlama mittekuulumine kummassegi rahvusrühma: „ometi siia ei kuulu / sinna – ammugi mitte // ei tahagi enam / kuuluda kohaneda sobituda / juured on maast lahti kistud” (lk 5). Küll aga seisab minajutustaja hääl klaarilt teiste naiste seas ja eest, nagu mitu jõulist teksti võimsalt kinnitavad: „ma olen minu õed ja minu õed on mina” (lk 18), „mõelda esiemadele / mõelda oma õdedele” (lk 50). See nähtamatu niit ei tähenda siiski, et autori jaoks pole naise rollis seesmist konflikti, nagu osutavad mitu teist sama mõjusat teksti (nt lk 20–21, lk 34–35), millest tuleb juttu edaspidi.

Teiste – tuttavlike, aga samas endiselt märkimist väärivate – teemade kõrval paistab välja roma identiteeti harutav tekstide rida – romade integratsiooni käsitleva teema püstitamist ühest Eestis ilmunud lõimumisteemalisest luuleraamatust esmajoones naljalt ei ootaks. See on harjumatu, heas mõttes ebamugavalt järsk kõrvalekalle meie tavapärasest integratsioonidiskursusest.

Roma identiteedist kõnelevad tekstid torkavad muu hulgas silma selle poolest, et neist aimub vähem sisemist konfliktipinget. Samuti pole need teiste tekstidega justkui samavõrra – või vähemasti samal viisil – isiklikud. Võib-olla on selle taga mõnest tekstist kumav asjaolu, et romade kultuur ja tegelikkus jääb minajutustajale hoolimata taustast võrreldes muu päritolupagasiga kaugemaks. Niisiis avatakse teemat pigem ajaloo ja teiste tegelaste (nt lk 40–41), mitte esmajoones iseenda kaudu. Ent ehkki roma keel ja kultuur pole vähemalt otseses mõttes tema igapäeva osa, võib nende kaja aimata nii temas endas kui ka Tallinna tänavatel: „meid eraldavad / kilomeetrid ja sajandid / keelebarjäärid ja müürid / sajad erinevad maailmad / hetkeks oleme üks / ja veri on paksem / kui / ajalooõpikud” (lk 53).

Muude integratsiooni nüansside puhul torkavad rohkem silma segadus ja vastuokslikkus, millele autor ka saatesõnas osutab. Inimene pole kodumasin (vrd lk 4), rollide paljusus ajab ajuti segadusse, ängistab (nt lk 6–7, 12). Samas annab seesama paljusus ka teatava võimu ja lohutab – mitmekesine rolliampluaa toob segaduse kõrval ka kasu. Kõik panused pole ühel kaardil. Nii mõndagi teksti kannab meeldiv absurditaju, kerge nihe, mille sundimatuse taga näibki suuresti olevat toosama võimalus perspektiivi vahetada. Ja Anna Kaare keerutab rolliratast osavalt nagu kaleidoskoopi, näidates lugejale kord üht, kord teist laadi kombinatsiooni.

Kõik panused pole ühel kaardil. Nii mõndagi teksti kannab meeldiv absurditaju, kerge nihe, mille sundimatuse taga näibki suuresti olevat võimalus perspektiivi vahetada.

Võitlus jätkub

Niisama põhjalikult kui integratsiooni eri kategooriaid, avab Anna Kaare kogu ka protsessi vastuolulisust, käsitledes integratsiooni pigem probleemi kui lahendusena. Muu hulgas demonstreerib autor lennukalt, et suureks tüliks pole teist inimest tarviski. Integratsioon on konflikt mitmel tasandil: sisemine – leppimine rolli ning selle ja ühiskonna suhtega – ja väline – konflikt ühiskonna, teiste indiviididega.

Nagu elus sageli, puhuvad selle lõkkele just ootused. Pole ka ime, kui teravaks too konflikt Anna Kaare kogu kaante vahel kujuneb, kui nende ootuste kehtestaja – kes näib enda arvates samal ajal olevat ühiskonna täiuslikem liige ja esindaja – visandatakse nii ääretult ebasümpaatseks. Milline siis on inimene, kes inimese nime ka väärt on? Eks ikka vana hea valge (selgub, et ega lõpuks vahet polegi, kas seejuures sinimustvalge või valgesinipunane) heteromees oma ürgsete üleskutsetega: „igasse peresse oma isiklik / egotsentristlik patriarhaat / igasse peresse / lõkerdav onuheino / ja lipp” (lk 5). Iseenesest kõlbab omade sekka ka „ekre unelmate naine”, kelle seinalt raamist vaatab Martin Helme, kuis too ahju kütab Müürilehega (lk 56) – muidugi mõista pole sel masinal siiski sõnaõigust.

Niisiis nähakse selle kogu kontekstis integratsioonireeglite dikteerijana just patriarhaati. Ja mida muud see patriarhaat oma eemaletõukaval kombel tahab kui võita ja vallutada. Oodates, et integreeruja – või õigemini integreeritav (umbes nagu kodumasin, vt lk 4) – lõimib oma hoiakutesse, eraellu ja koguni isiksusse ühiskonna ootused ja mallid. Selleks et sind võetaks omaks, tuleb ise tingimusteta omaks võtta. Ja ega seegi midagi garanteeri – sõnaõigusest jääb integreerujal vajaka, võta või jäta.

Selle kogu minajutustaja pigem jätab. Jätmata seejuures jonni ja võitlusvaimu. Raamistades integratsiooni kui saavutamatut ja pealegi väljastpoolt peale surutud eesmärki, lõputut võitlust ja vägivallaakti, milles võim püüab end pidevalt mitmel eri viisil ja tasandil (taas)kehtestada, näib igati mõistlik lasta käiku rusikad. Nii metafoorses kui ka otseses mõttes. Esialgu võib rõhk füüsilisele vormile ja ettevalmistusele (nt lk 22, 36, 42) paista integratsiooniteemalise raamatu raamides ootamatu, ent see toetab võitluslikku tooni kenasti.

Kuid sellestki tahust ei puudu eneseiroonia ja konflikt: füüsise treenimise tagant aimuvad ühtaegu eesmärk sobituda ühiskondlike normidega, mille omaksvõtt on integratsiooni eeldus ja osa, ning neile vastu võidelda. „võitlus jätkub / lõppkokkuvõttes ei olegi enam oluline / kas tselluliidi või patriarhaadi vastu,” nagu Anna Kaare ühes kogu kandvaimas tekstis muigamisi osutab (lk 20–21).

Sõnaõigusest jääb integreerujal vajaka, võta või jäta. Selle kogu minajutustaja pigem jätab. Jätmata seejuures jonni ja võitlusvaimu.

Silmatorkamatult hea vorm

Kui rääkida vormist, ei seisne Anna Kaare kogu tugevus eelkõige eranditult originaalsetes kujundites ega äratuntavas ja autorile ainuomases vormikäekirjas, vaid temaatilises terviklikkuses. Ometi toetab vorm sõnumit, jättes meeldivalt ladusa ja sirgjoonelise mulje – raamatut on heas mõttes lihtne lugeda, mõte pääseb esile. Nii on omal kohal ka esmapilgul klišeelikud, justkui meelega tehtud tahumatud jalaga-perse- või tordiga-näkku-vormivalikud.

Eraldi väärib kiitust valitud vaatenurk: autor on osanud leida kogus maitseka ja sundimatu tasakaalu enesesse ja väljapoole vaatamise vahel, doseerinud parasjagu paatost ja eneseirooniat-absurdi, mis üksteist suurepäraselt täiendavad. Näiteks ajab ühtaegu nutma ja naerma suurepärane tekst Leningradi blokaadist ja kalorilugemisest kohvikus: „genotsiid ja dieedinipid / tüüfus ja kõhulahtistid / esivanemate mälestused ja ameerika supermodell […] leib ajab meidki nutma / leib on vanem kui meie / leib on püha / aga… 52 grammi süsivesikuid ikkagi” (lk 34–35). Sümpaatne empaatiavõime ja terav iroonia käsikäes aitavad lugejat lennult kaasa haarata.

Kogu mitmekihilisuse juures seilab Anna Kaare võrdlemisi turvalistes vetes, mida siiski minu teada pole eesti luules nii süsteemselt kaardistatud. Kui ehk roma teema välja arvata, on tegu tuttavliku ainesega, mis pakub lugejale hulganisti äratundmiskurbust ja eelkõige -viha, aga oskuslike vormi- ja rõhuvalikute toel meelelahutustki. Meid ei juhatata mitte ennenägematusse omailma, vaid näidatakse klaari pilti meid endid iga päev ümbritsevast keskkonnast, mis kipub aeg-ajalt taustamüraks taanduma. Autoril jätkub kannatust ja südikust tuua lugejani tuttavlikest teemakildudest laotud tervik, mis ähvardaks muidu hajameeles või liigses detailiarmastuses nii eredal kujul märkamata jääda. Ja moodustuv pilt on ju selge: pardon my Swedish, aga „inte грация” – ei ole integratsioonis olemuselt mingit graatsiat. Üks lõputu heitlus ja vägivald kõik.

Eda Ahi on asjaarmastaja – kusjuures üsna mitme asja –, kes praegu tegeleb peamiselt tõlkimisega.