Sari „Pank” (Eesti, 2018), 10 osa. Autorid Tarmo Jüristo, Eero Epner, režissöörid Jan Erik Nõgisto, Rainer Sarnet, Juhan Ulfsak, Marianne Kõrver. Osades Sergo Vares, Priit Võigemast, Evelin Võigemast, Gert Raudsep, Kati Outinen jt.

2014. aastal EV100 teledraamasarja projektide konkursi võitnud „Pank” oli arendusest kuni 2018. aasta sügisel linastumiseni töös tubli neli aastat. Hansapanga kui 90ndate Eesti kõige märgilisema rahaasutuse biograafiast tõukunud sarjaga seotud ootused puhuti suureks juba enne minutigi materjali filmimist. Hansapank kujunes eestlaste kollektiivses teadvuses müütiliseks äriühinguks, mille asutajate ja juhtide nimesid teati peast: Tamjärv, Lõhmus, Taal, Mõis, Raasuke, Neivelt jne. Asutust ümbritses omamoodi kultuslik aura, mis on tavaliselt reserveeritud popstaaridele. Praegused idufirmad, nagu TransferWise või Taxify, ei jõua veel kindlasti oma sümboolse rahvusliku tähenduse poolest Hansapangaga võistelda. Nii nagu iga eestlane teab kedagi, kes hukkus parvlaeval Estonia, teab igaüks kedagi, kes omas 90ndate börsipalaviku ajal Hansapanga aktsiaid. Ka minul on finantsdiletantidest sugulasi, kes ostsid neid vahetult enne 23.10.1997 börsikrahhi, olles keeratud üles majandussaate „Kapital” deliirsetest tõusugraafikutest ja prohvetite Viikbergi ning Joosu karismaatilistest nägudest. Kui aktsia ühe päevaga 17,5 protsenti langes, hammustas reaalsus neid muidugi valusalt tagumikust nagu paljusid teisigi kaasmaalasi, kes olid valgele laevale pääsme lunastanud. Inimene aga ei õpi ja selleks oli vaja 2008. aasta üleilmset majanduskriisi, et tollal juba uue nimega Swedbanki värsked kodulaenu võtjad saaksid aru isikliku vastutuse kibedast epistlist.

Eesti sarja esimene koidik

Tarmo Jüristo ja Eero Epneri kirjutatud kümneosalist sarja polegi Eestis mingisse võrdlevasse konteksti asetada, sest nii mastaapset teledramaturgiat pole meil lihtsalt varem tehtud. Niisamuti ei saanud Hansapanka võrrelda ühegi teise kodumaise kärbeskaalus pangaga. EVEA, Maapank, ERA Pank – mõned paljudest, mis pillid kotti panid ja mida meenutavad vaid seal oma raha kaotanud kodanikud.

„Pank” on tihedalt kirjutatud, võttes eeskujuks viimasel kümnel aastal välja kujunenud nn kvaliteetsarjade jutustusviisid. See, mis oli varem reserveeritud mängu- ja autorifilmidele, on nüüd iseenesestmõistetav ka sarjanduses. Eesmärk pole mitte ajastu museaalne reprodutseerimine, kus nostalgilised olukorrad ja objektid peavad tekitama äratundmisrõõmu, vaid tugeva omailma ehitamine, mille reeglid ning sündmused alluvad eelkõige kaadritaguse demiurgi tahtele. Nordpanga sinakashall kontor, seda sisustav kunst ja Sten Šeripovi elektrooniline muusika ei aktiveeri konkreetseid mälupankasid – see on maailm iseeneses.

Sarja näitlejavalik on tugev ja seda tuleb ainult kiita, kui jätta välja mõned kõrvalised rollid, nagu investeerimispankur Hamiltoni läbivalt ühesilbilised etteasted. Kõigis avaldub teatud ainulaadset karakterit, mis suudab ka vaikides midagi anda ja kanda. Alati ei tulda olukordadest puhtalt välja, eriti seoses sarjas rohkelt leiduvate tragikoomiliste stseenidega, kus kõnnitakse tõsiduse ja halenaljakuse vahelisel õhkõrnal jääl. Kogu tuumik – Priit Võigemast, Evelin Võigemast, Gert Raudsep, Sergo Vares, Kati Outinen jt – suudab aga teha hea ekraanisoorituse, millest on välja puhastatud eesti filmides ja telesarjades sageli kumav teatraalsus.

Pintsaklipslaste elupeegel

Suurte ajalooliste ühisnarratiivide probleem on juba eos, et kõigil on oma arvamus, kuidas asjad olid ja kuidas neid kujutada tuleks. Millised olid värvid, kuidas kõneldi, kannatati ja juubeldati, mis saapaid kanti ning kes oli halb või hea. See on ebakindla mälu spekter, mille rahuldamisega ei tuleks toime ükski looja. Ainuõige valik saabki olla sõltumatus konkreetse aja ja ruumi ahelatest, nii nagu selle ongi lahendanud „Panga” loominguline kollektiiv. Meile on esitatud üks paljudest võimalikest tõlgendustest, kuidas kujutada ühe organisatsiooni ja seda ümbritseva ühiskonna kooselu kiirelt muutuva ajastu tingimustes. Iseasi on see, kas me suudame sellega samastuda ja sellele kaasa elada, aga tegijad on loonud selleks eeldused. Ma isiklikult ei ole suur yuppie-žanri fänn, sest ülikonnas kangi tõstvate tegelaste kaar on tavaliselt kaunis sarnane: kiskjainstinktidega peategelane saavutab üle laipade finantsedu, kuid samas peab ohverdama teekonnal oma inimlikkuse, mis võib kaasa tuua eksistentsiaalse kriisi. Kuid teekond ise oma klišeelikkuses – eufooria ja ekstsess, mida eduka äri ülesehitamine kaasa toob, ja sinna juurde kuuluv kõrgelt kukkumise potentsiaal – on samas alati väärt kaasaelamist.

„Pangas” ei näidata meile n-ö tavalist inimest või tehakse seda episoodiliselt ja tummalt. Pankrotistunud Rahvapanga fuajees lootusetult oma säästusid ootavad pensionärid, vaikides koondamisteadet vastu võtvad saemehed, sõnatult suppi helpiv loomatalitaja, kodust välja tõstetud nõudepesija – lihtinimene on sarjas majandustuulte käes külmetav kannataja. Või lipsab kauge ja abstraktsena läbi ühest paljudest monoloogidest kui ettur, klient või osake süsteemist. Tema ruupor on Enn Lillemetsa kujundite keeles kõnelev majandusajakirjanik Vello, kellel tuleb liigse agaruse eest ka rusikat maitsta. Seetõttu on mõistetav ka paljude kriitika, et ühe äriühingu ja selle juhtide käekäik ei tekita neis tingimata empaatiat. Magnaatide vahest ainus ja peamine vaenlasekuju on Eestit kokku ostev Rootsi kapital Kati Outineni armutu välisjuhi kehastuses.

Kas sellist sarja me siis tahtsimegi?

Jah, just sellist sarja me tahtsimegi – midagi, mis paneks inimesi vaidlema, mõtlema ja arutlema viimasel 25 aastal toimunud protsesside üle, mitte „ENSV” laadis minevikukomöödiat või dokufiktsiooni, kus kõik on just täpselt nii, nagu oli. Meil oli vaja sarja, mis käsitleks tõusu ja langust, unistusi ning närtsimist, idealismi ja küünilisust, mis meie ajaga kaasas käivad. Olgu selleks karukäpa lutsimine Céline Dioni saatel või elamise stressist tekkinud surmav infarkt. Ärieliiti pole vaja ei heroiseerida ega demoniseerida ning sellega on stsenaristid ja režissöörid oma töös edukalt toime tulnud. Kunstiliselt võivad osad olla ebaühtlased ja viimane neist selle apokalüptilises sümbolismis antiklimaatiline, kuid iga lookaare ja osa sees on tõelisi pärle. Kuidas testosteroonist paukuvast maaklerist sirgub kodanlane, pankurist poliitik või Taavi Eelmaa uusromantikust karakter, kes sarja läbiva tondina endale heas uues ilmas kohta ei leia. Nagu Gunnar Graps, kes oli üleliiduline rokkstaar ja reklaamis elu viimases otsas Hansapanga pensionisambaid.

Nüüd mil EV100 kraanid on kinni, tuleb järgmist sarnast suurprojekti ilmselt veel kümme aastat oodata. See, kuidas tulevik mäletab „Panka”, selgub siis, kui nullindatel sündinud on jõudnud kuldsesse keskikka.

PS. Kui lubate, siis ütlen teile ka, milline osa oli minu arvates parim. Üheksas.