Samavõrd kui määratluse „klassika” alla võib mahtuda erinevaid kultuurižanre, võib see teadupoolest kõnetada publikut igal ajal erineval moel. Kuidas näeb kirjandus-, muusika-, filmi-, kunsti-, teatri- ja balletiklassikat 21. sajandi noorus? Nagu ikka, soovitame võtta äärmise tõsidusega!

„Kaklusklubi” on lausa singulaarne film selles mõttes, et see on formuleerinud tervet põlvkonda. Kui vaatate enda ümber, jääb teile linnapildis kahtlemata silma mõni nn Z-generatsiooni esindaja. Jälgige tähelepanelikult tema kohal hõljuvat destruktiivsuse nimbust.

Mil moel ta otsib vabandusi, et vältida sootsiumi produktiivseks liikmeks olemist, kuidas ta veedab oma päevi kontempleerides inimeksistentsi mõttekuse üle. „Kaklusklubi” kannab endas täpselt selletaolist fenomenaalselt hävituslikku mentaliteeti. Võiks lausa järeldada, et „Kaklusklubi” narratiiv on millenniumilõpu kaosest sündinutele emapiimaga kaasa antud. Mina isiklikult olen tutvunud kõnealuse märulifilmiga mitmel korral põhjalikult puhtalt antropoloogilistel eesmärkidel. Olenemata ekraniseeringu ideestiku kvaliteedi kaheldavusest tuleb siiski tunnustada detailitundlikku kaameratööd, mis puudutab eelkõige söakust ka kõige naturalistlikumate stseenide ülesvõtmisel. Brad Pitt Tyler Durdeni rollis laseb liugu oma varasemate töödega saavutatud macho-imagol, rääkimata Edward Nortonist, kes ei saa suurest intentsioonist hoolimata kuidagi lahti kontoriroti karakteristikutest, mis muudavad ebausaldusväärseks kogu filmi põhiliini temast kui kaklusklubi initsiaatorist.

[—] Sel, kes tahab lugeda minu süvaanalüüsi „Kaklusklubi” ning teiste 20. sajandi kultusfilmide kohta, soovitan osta mu septembris ilmuva artiklikogumiku „Valik täiesti pretensioonituid filmiarvustusi”.