Kuigi Anna-Maria Penu on oma uues romaanis Uganda „enam-vähem demokraatlike” valimiste suhtes kriitiline, jäävad tema esitatud üllad moraalsed argumendid riigi ajaloolisest ja sotsiaalsest olukorrast kaugeks.

Anna-Maria Penu
„Kes kardab Aafrikat? 2. osa”
Petrone Print, 2017
144 lk

Ehkki Aafrika liigub järjekindlalt autokraatlike valitsemisviiside murdmise suunas, on Uganda president Yoweri Museveni olnud ametis juba 30 aastat. Aga see polegi teab mis erakordne asi. Ridamisi võiks lugeda ette Aafrika riike, kus president on hoidnud võimu kauem kui siinkirjutaja elanud: Kamerunis 42 aastat, Ekvatoriaal-Guineas 38 aastat, Kongos 33 aastat jne. Demokraatlikud olevat need valitsemisvormid kõik.

Demokraatia olulisuses, selle säilitamise, levitamise ja kontrollimise vajaduses ei kahtle ei Euroopa Liit ega Anna-Maria Penu, kes oma reisiromaani „Kes kardab Aafrikat?” 2. osas on valimisvaatlejana Ugandasse saadetud: „Tekib […] vastupandamatu soov aidata, tugevdada inimeste sisemist jõudu, pakkuda neile lootust, õiglust ja armastust. Demokraatiat.” (2. osa, lk 141) Kuid erinevalt Penust, kes viibib seekord Ugandas lühiajaliselt, on kauaaegsetel vaatlejatel illusioonid seoses siinse demokraatia võimalikkusega kadunud. See pole vast raamatu kulminatsiooni rikkumine, kui teatan siinkohal üsna oodatavad valimistulemused: Museveni jääb presidendiks ka järgmiseks viieks aastaks.

Pikaaegsed valimisvaatlejad, keda raamatus kirjeldatakse, soovitavad kirjutada ennustatava võidu raha ja võimu arvele: Museveni kollased plakatid on palistanud linna, rahatähtedega lehvitatakse vaeste valijate nina all, presidendil on võim, et sulgeda sotsiaalmeedia ja arreteerida oma igipõline vastane Kizza Besigye. Viimane on juba nii mitmeid kordi kandideerinud, vahi alla sattunud ja uuesti kandideerinud, et tema järjekindlus muutub teataval määral koomiliseks.

Ehkki Penu avab poliitilisi ja ajaloolisi tagamaid ka „Aafrika…” 2. osas – viidates näiteks Aafrika koloniaalmaade jagamisele joonlauameetodil, mis eraldas ning ühendas pimesi hõime ja religioone, moodustades nii pea klappimatud poliitilised kogukonnad –, avanevad Uganda tänapäevast olukorda selgitavad ajaloolised tagamaad põhjalikumalt reisiromaani 1. osas, kus Penu oli Ugandas Daily Monitori toimetuses praktikant. Seetõttu ei saa pelgalt 2. osast vastust olulisele küsimusele, miks valib rahvas 30 aastat järjest võimule inimest, kes kasutab alatuid võtteid, on korrumpeerunud ega suuda vaatamata välisabile ja hiljuti leitud naftale riiki vaesusest välja tuua.

Uganda, nagu ka mitmed teised Aafrika riigid, on emamaadest iseseisvudes äganud hõimukonfliktide, militaarrežiimide ja nõdrameelsete despootide käes. Kujuta ette, et elad riigis, kus 70ndaid meenutades räägitakse, kuidas Victoria järve tilaapiad olid end inimjäsemetest paksuks söönud. „Sinu jaoks pole ükskõik milline rahu piisav argument, enamiku ugandalaste jaoks on see ainus argument,” pakub ugandalane Esther Penule oma nägemust rahust Ugandas. „Nemad ei saa lubada endale luksust arutleda, kas sel viisil saavutatud, hoitud rahu on ähvardus või mitte. Nende jaoks on rahu lihtsalt rahu ja kõik.” (1. osa, lk 93)

Tean ka opositsioonipaari valge-must ajatut tähendust Aafrikas, kuid ometi tekitab see küsimuse, kas tõepoolest ei suuda me Aafrikat kirjeldades neist väsitavalt korduvatest narratiividest loobuda.

Kohati tundubki, et Penu, kantud üllast maailmaparandusmissioonist, esitab moraalseid argumente inimõiguste kohta – homoseksuaalsusest naiste õigusteni –, mida Uganda ajalooline ja sotsiaalne olukord ei jaksa lihtsalt kanda. Mulle meenub paratamatult ühe Keenia seksuaaltervise eest võitleja lugu, kellega oma ammusel reisil kohtusin. Tema ülesanne oli vaestesse piirkondadesse kondoome viia, kuid ta sai peamiselt pahameele osaliseks: mis me nendega veel teeme, hakkame neid sööma või? Penu refleksioonide ja ugandalaste sotsiaalse olukorra vahel paistab vähemalt romaani 1. osas haigutavat umbes sama suur kuristik.

Terje Toomistu kirjutas („Mõistmatuse mustad augud”, Sirp, 22.12.2011) 1. osa kohta, et autor ei suuda oma „lääne mina” kaotada. Sellega tuleb nõustuda, sest hirmudiskursust ning oma ja võõra vastandust markeerib juba reisiromaanide pealkiri, ehkki põhjendamatult. Nendib ju Penugi, et õigupoolest pole keegi talle kunagi sellist küsimust esitanud ja ega ta Aafrikat karda ka. Pealkirjavalik tõstatab ka probleemi, kas Uganda on tõesti nii ühtlane, kogu kontinenti sulanduv mass, et saame seda Aafrikaks üldistada. Aafrika riikides korduvalt käinuna tean ka opositsioonipaari valge-must ajatut tähendust, kuid ometi tekitab see küsimuse, kas tõepoolest ei suuda me Aafrikat kirjeldades neist väsitavalt korduvatest narratiividest loobuda.

Reisiromaani 2. osas on kuristik nihkunud Penu ja ugandalaste vahelt Penu ja teiste valimisvaatlejate vahele. Seda peamiselt seetõttu, et tema roll ei olegi seekord kohalikega liialt sõbruneda. On ju valimisvaatlejal kindlad EList saadetud suunised. Samal ajal kui ugandalased valivad läänelike valimiskabiinide asemel oma liidrit pesukaussides, sõidavad vaatlejad ringi ELi märgistega džiipides, elavad turvatud luksushotellides ja muretsevad peamiselt selle pärast, kust sooja vett ja õlut saab. Nagu Penu ütleb, on see „üks otsatu kallite prilliraamide, siledate triiksärkide, tumedate pintsakute ja hallide pükskostüümide paraad” (2. osa, lk 22).

Kui üllas ei oleks ka idee demokraatia levikut mõõta, kontrollida ja suurendada, on pea võimatu vaadata mööda vaatlustest kui postkolonialistlikust nähtusest, järjekordsest võimu- ja kehtestamismängust. Või nagu Esther taas ütleb: „Nagu me Aafrikas oleksime lollid, alles lapsed, kellele on õigesti elamist vaja õpetada, isegi õigesti mõtlemist ja õiget suhtumist nähtustesse, poliitikasse, maailma asjadesse laiemalt.” (1. osa, lk 93) Ehkki vaatleja peab varjama oma positsiooni – tõe kuulutaja ja demokraatia misjonärina – passiivsuse taha, avaldub see kohati äraspidisel moel. Humaansus asendub tundetu bürokraatliku masinaga. Vaatleja ei tohi baaris sõbruneda, võtta peale hääletajaid või, nagu Penu ise koges, hoida valija sülelast.

Selline anonüümsus ja osavõtmatus on omadused, mis ei paista sugugi autori võitlusliku meelega sobivat. Mida enam on vaigistatud Penu „suured küsimused”, seda rohkem reflekteerib autor oma tülpimust kaasvaatlejate suhtes, ja paistab, et ka iga tiimi liige on oma tähtsusetusega leppinud. Valimiste ajal rikuti ridamisi õigusi, kuid need taandusid kõik „enam-vähem-demokraatiale”. Ja Museveni võidutses taas.

Kuna raamatu raskuskese on valimistel ja nende vaatlusel, oleksin oodanud muidu küsimusi esitavalt Penult demokraatia mehhanismide veelgi enam süvitsi uurimist. Näiteks küsimusepüstitust, miks peaks üks diktaator üldse kutsuma enda valimisi vaatlema, kui ebaausad võtted on juba ette teada. Millist rolli mängivad rahvusvahelised vastastikused kokkulepped – vahetuskaup näilise demokraatia ja välisabi vahel? Ja kas ei võiks olla võimalik, et too välisabi, mida demokraatia eest lubatakse, on lõpuks see, millega võimu aina uuesti ja uuesti teostatakse?