Näitus „Kellele kuulub öö? Eesti linnaöö kirgas ja hämar elu”, peakuraator Karin Leivategija. Eesti Rahva Muuseumis 17.02.2024 kuni 24.02.2025.

Öö on suurnäituseks viljakas teemavalik – ja üllatavalt alakasutatud. Ööd on inimaegade algusest müstifitseeritud, tajutud selles muund- või pöördreaalsust, kogetud ulmalist isegi ilmsi. Siiret tundmatusse, seestumist millestki võõrast. Mehis Heinsaar on tabavalt kõnelnud jõedeemoneist, kes öös uitajasse tungivad ja hommikuks lahkuvad:

„Näiteks kui ma vahepeal liiga tihti kesklinnas käisin, oli mul selline konkreetne nägemus, et kesköiti, kui inimene on juba keskmises joobeastmes, tulevad Emajõe vaimud jõepõhjast. Ja joobes inimesed on kaitsetud, need jõedeemonid tulevad nende sisse ja kasutavad inimkehi ja inimsuid, et omavahel rääkida. Ja nad lobisevad ja lobisevad tundide kaupa, on väga rõõmsad ning hommikuks lahkuvad. (Naerab) Nad saavad kasutada ära keskmises joobeastmes inimesi, sest need on kookonid, kuhu nad sisse pääsevad. Kainel inimesel on teadvusel kaitse ees. Ja kui nad ei taha veel jõkke tagasi minna, siis nad kihutavad neid kookoneid kõrtsist kõrtsi – lähme veel sinna, lähme veel sinna! Nad ei ole ei head ega halvad, nad tahavad lihtsalt elada, nautida inimkehas olemist. Nad võtavad sellest viimast, ja kui tuleb koidik, siis inimesed kustuvad, nemad lähevad jõkke tagasi.”

Temal on isegi hästi läinud, on ju „deemonid” joobunuid ka jõkke kaasa võtnud või võssa eksitanud ja lompi uputanud. Ometi ei pea sääraseks meelesiirdeks isegi joobes või pilves olema – pimedas piirid hägustuvad, tärkavad allasurutud hirmud ja ihad. Öö on Teine.

Pimeduse ja valguse, tumedate tungide ja vaimuselguse vastanduse ajaloost lähtub ka ERMi näituse juhtliin. Mitmest servapealsemast installatsioonist kumab ometi läbi küsimus: mis see öö ülepea on?

Sünnis päevaelu ja Patuste Paabel

Öö kui Teine on ju paljuski meie endi konstrueeritud – mitte ainult hirmudes ja ihades, mida sinna kuvame, vaid juba oma ajalises piiritletuses. Ühelt poolt teab mudilanegi, et päev on valge, öö pime. Ent sotsiaalselt ja seadustega kehtestatud ööaeg ei järgi ammuilma päikesetsüklit: meil läheb talvel ju pimedaks juba enne kontoritööpäeva lõppu, aga kas me tunnetame seda ööna? Samas on soojemal osal aastast pikalt valge ja koitma hakkab vara, ometi pulbitseb ses heleduses sageli pöörane ööelu. Subkultuursele grupeeringule Bling pühendatud labürint jällegi kätkeb mitut klippi päevaajast, kuhu utoopiline kogukond on sooritanud oma nokturnaalvalla siirde.

Üks näituse põnevaimaid kihistusi ongi ööelu normeerimise ajalugu, piiri tõmbamine sündsa päevaelu ja (ühe väljapandud artikli pealkirja laenates) „Patuste Paabeli” vahele. See on ühtlasi meie suurte ühiskondlike siirete kroonika. Keskajast 19. sajandi lõpuni pidid Eesti lustimajad sulguma kell 9 õhtul. Edasinihkumise tingis uusaja kiire linnastumine – ühtlasi pimeda aja koloniseerimine tänavavalgustuse, reklaamide ja äriga. Veel Eesti Vabariigi algusajal olid seadusega kehtestatud öötunnid 22–5 talvel ja 23–6 suvel, ent 1930ndail sööstis peokultuur juba üle kesköö maagilise piiri ja varajastesse hommikutundidesse.

Niisiis pole tänapäevane „klubimelu” sajanditki vana – selle avarama lähiajaloo võtab võluvalt kokku näituse lõpusaal. Ent kuigi seda defineerib seal kõlav Els Himma „Kesköö” („kesköö on see aeg, pikk öö ootab ees”), on laul ise salvestatud katkestuslikul sovetiajal, kus avalik keskööjärgne melu oli ametlikult kättesaadav vähestele. Lapseea raadiost ma seda laulu ei mäleta, ju peeti liiga ebamoraalseks. Mitte et peod pidamata jäänuks – üks haaravaimaid eksponaate on kumav aknapaar, mille suletud kardinate taga toimuvat meenutavad mustvalged kodufilmid. Eks peeti ka pööraseid asutuse- ja kolhoosisüldikaid, millest näitus kipub üle libisema (ning kuhu on jäänud uusaasta- ja jaanipeod?).

Samuti jääb liiga põgusaks teise maailmasõja aegne öökujutus – leiti rõõmuhetki ju ka tollal, keelde ja komandanditunde trotsides. Ning kui Stalini-ajal kammitseti lustielu vaat et keskaegsetesse raamidesse, on hilisema sula jooksul näha püüdu seda sallida ja kureerida (kõiksugu noorsootöötajate artiklid diskorikoolitusest ja bändide tarifitseerimisest). Bürokraatlikult kontrollitud hedonismist aga ei piisanud – taasiseseisvumisjärgne anoomia lokkas eriti ööelus, hulludel 90ndatel hägustusid nii ajalised kui ka seadusepiirid.

Toonast maffia, narko- ja inimkaubanduse põrguballi esitab ERMi näitus liigagi raugel ja muhestatud moel: relv ja kuuliaukudest läbistatud pitsaäri silt kui trofeed vitriinis, prostituutide ja seksiostjate kogemused läbi antropoloogilise prisma. Kärt Kelder kiidab Sirbis seda hillitsetust, mind jäi see vaevama. Oleks võinud olla eetiliselt julgem ja halastamatum inimhävituse suhtes, millest osasaamise ja millele kaasaaitamise plekid on nii mõnegi praeguse „elukeisri” minevikus.[1] Ehk vajaks nende plekkide läbivalgustamine päris omaette näitust?

Kellele siis kuulub öö?

„Kellele kuulub öö?” ei keskendu siiski ainult „Patuste Paabelile”, vaid toob vastukaaluks välja ka argisemad kihistused. Öövahetused vabrikuis, 24/7 avatud lennu- ja bensiinijaamad, valvurid ja koristajad, „nähtamatud inimesed”. Ja taksojuhid, liminaalsed stalkerid olme ja lustielu vahel, teejuhid ahvatluste juurde või ohtudest päästjad, vahel ka oma elu hinnaga. Teisalt jällegi ilmneb „linnaöö” piiride hägusus kontaktis loodusega, eriti Tartus – siinsete öömaastike videosarjas on kuulda isegi kohmetut ja tobedavõitu itsitamist Tartu kui linna üle (võrreldes Londoniga), kuna loomad ja linnud on siin nii ligi. Aga miks ei võiks 21. sajandi linn just selline olla?

Ehk on taolise pastoraalsuse poole teel 21. sajandi ööelu laiemalt? Näitusel ringi uidates oli ikka ja jälle tunne, et see kaardistab juba kadunud maailma (ning mitmes punktis ongi kadunud klubisid mälestatud). Müürileheski on olnud palju juttu ööelu kokkutõmbumisest – noori kasvab vähem peale, nad hoolivad vähem möllust ja alkost ning rohkem vaimsest tervisest ja une kvaliteedist, laskmata jõedeemoneid endale enam nii ligi.

Võiks arvata, et koroona tõmbas siin järsu piiri vahele – kõhedusega meenutan seda, kuidas leevenemisajal lustijaid uute kollete tekkimise hirmus avalikult häbiposti pandi. Ent ka nullindate ülevoolavalt ekstravagantset klubibuumi servamisi kogenult tajun, et mingi tuntav leevenemine toimus juba mõned head aastad enne koroonat. Kui varem käis muusikaviktoriinidel pidu sageli hommikuni või mindi veel mitmesse kohta edasi, siis ühtäkki oli kell 23 plats puhas… Või siis pidutseti mujal ja ilma minuta – ka võib olla. Ent klubipidajate kitsikus kõneleb muust.

Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, mille programmi näitus kuulub, on end juba avamisel ja hiljutisel Kauge reivil Tartu ööelu vajaliku reanimaatorina näidanud ning septembris on ERM võõrustamas konverentspidu UNDA. Kas õnnestub teostada uus siire ja öö noortele tagasi anda? Või peaksid nad suutma selle tagasi võtta ise, ilma et klassijuhataja kättpidi tantsima talutaks? Ehk kväärikultuur on see, mis endiselt ööd „omab”? Või ongi üks suur ajastu ümber saamas?

Mu lemmiktaies näitusel on viimases ruumis voogav Mikk-Mait Kivi ja Mihkel Maripuu „Lõppeks tants”, kus eri ajastute tantsud ja lustid kokku sulavad, liituvad üheks üle aegade värelevaks jõeks. See on ühtlasi kaunis innustus näitust otsast alustada ning aimata selle ehk kohati liigseski staatikas ja raskelt loetava trükiteksti kesksuses voolu ja üha uusi kihistusi. Leida ses jões lisaks deemoneile ka ööhaldjaid, tunda inimloomuse ööiha raugematust ja unistada tuleviku pidudest.

[1] Loetagu kas või Sirje Presnali artiklit „JÕHKRA SEKSIÄRI OHVRID: paljud neist tüdrukutest, kes oma keha müüsid, on surnud. Paljud elavad toetuste peal”, Õhtuleht, 20.04.2024.

Berk Vaher on Müürilehe torisev veteran, vehm võukide ja võuk vehmide seas. Keskealine väikeametnik, kes käib öösiti leierkastiahviks.